Loading

Noorte sõltuvusalane tugiteenus

Noorte sõltuvusalane tugiteenus

Noorte rühm

Noorte sõltuvusealase tugiteenuse puhul on tegemist Libertase poolt kasutatava Minnesota programmi (Relapse Prevention ja Living in Balance) noortele mõeldud sotsiaalharidusliku  versiooniga SELGE NOORUS. Programmi eesmärgiks on riskirühma kuuluvate noorte harimine sõltuvuse tekkimise põhjustest, nende vabastamine sõltuvuslikust käitumisest ja teadmiste jagamine keemilisest sõltuvusest kui laastavast ja elukvaliteeti langetavast haigusest.

Programmi üheks põhiküsimuseks on, kuidas hakkama saada ühiskonna poolt rakendatavate topeltstandarditega alkoholi ja uimastite tarvitamise suhtes. Tegevusse kaasatakse alati ka lapsevanemad.

Programm koosneb grupi- ja individuaalteraapiast, mida toetavad koduülesanded ja loovteraapia harjutused. Rühmateraapia kestvuseks on 1-2 h korraga. Rühm käib koos kord nädalas nii Tartus kui Tallinnas, vajadusel ka õppetöö vaheajal.

Programmi SELGE NOORUS
REGISTREERUMINE

Kellele

Sotsiaalprogramm on suunatud 13-18-aastastele noortele, kelle puhul kas vanemad, kool või omavalitsuse vastavad ametnikud on märganud alkoholile ja/või uimastitele liigse tähelepanu osutamist ja tarvitamist või siis on korrakaitse organid registreerinud õigusrikkuva käitumise psühhotroopsete ainete, alkoholi, tubaka või ravimite tarbimise või käitlemise näol.

Kui teil lapsevanematena tekib kahtlus, et teie laps tarvitab sõltuvusaineid, tuleks teil alustuseks tulla koos lapsega või ilma temata meie juurde konsultatsioonile. Vastavalt konsultatsiooni tulemusele saame koostada oma arvamuse, kas teie laps vajab kaasamist SELGE NOORUS programmi. Samuti koos meie asjaajajatega leiame võimaluse programmis osalemise finantseerimiseks.

Meie sotsiaalprogramm on mõeldud mõjutusvahendiks noore edaspidise käitumise muutmiseks. Peale lastevanemate endi saavad programmi suunata ka erinevad ametiasutused - omavalitsuste lastekaitsjad, politsei, prokuratuur ning kohtuvõimuorganid. Enne programmis osalemise kinnitamist toimub iga suunatud noorukiga kindlasti ka eelvestlus.

AA

Eesmärk

Libertase "noorte sõltuvusalane tugiteenus" e sotsiaalprogramm ELU SELGENA on loodud teaduspõhiselt erinevates uuringutes kinnitust leidnud Motiveeriva Intervjueerimise (MI), Kognitiivse käitumisteraapia (KKT), Relapse Prevention programmi ja mindfulness'i (ärksameelsuse) tehnikaid kasutades. Neid meetodeid täpsemalt kirjeldame allpool. Lühikirjelduses toome välja olulisemad elulised valdkonnad, mida programm puudutab.

Eesmärgiks on riskirühma kuuluvate noorte:

  • harimine sõltuvuse tekkimise põhjustest
  • vabastamine sõltuvuslikust käitumisest
  • teadmiste jagamine keemilisest sõltuvusest kui laastavast ja elukvaliteeti langetavast haigusest.

Programmi üheks põhiküsimuseks on, kuidas hakkama saada ühiskonna poolt rakendatavate topeltstandarditega alkoholi ja uimastite tarvitamise suhtes. Tegevusse kaasatakse alati ka lapsevanemad.

A

Lühikirjeldus

Libertas Kliinikul on antud projekti läbiviimisega juba pea kolme aastane kogemus Tartus. Esimene grupp tuli seal kokku 2018 a sügise algul.

Teismeliste ja noorte osa

Programm koosneb grupi- ja individuaalteraapiast, mida toetavad koduülesanded ja loovteraapia harjutused. Rühmatöös käsitleme teemasid, mis on seotud sõltuvusainete tarvitamisega, nendega seonduvate tagajärgede analüüsimisega ja probleemidega, mida edasine tarvitamine endaga kaasa võib tuua. Rühmateraapia kestvuseks on 1-2 h korraga. Rühm käib koos kord nädalas, vajadusel ka õppetöö vaheajal.

Programm koosneb 10 sessioonist, igal grupiteraapia korral tutvustame noortele ühte „projekti sammu“. Programmi kuulub näiteks:

  • eelneva sõltuvusainete tarvitamise kogemuste arutelu ja neile hinnangu andmine;
  • eituse, valetamise ja aususe (moraali) hetkeseis ja nende tähtsus meie elus üldisemalt, kuidas „hakata ausaks“;
  • õpetus elu nautimiseks ilma aineteta;
  • suhtlema õppimine jne.

Programm toimub nonstopina, 10 läbimisel hakkab programm jälle uuesti otsast peale.

Grupp on lahtine, uued osalised liituvad sellega kohe, kui nad meile suunatakse.

Individuaalses nõustamises räägime isiklikematel teemadel, millest noored rühmas rääkida ei soovi/ei julge. Sealjuures käsitleme suhteid perekonnas ja lähedaste sõpradega. Eesmärgiks on saada noortega selline kontakt, et nad  räägiksid täiesti avatult oma tegemistest, soovidest ja tegelikest muredest. Individuaalse teraapia kestvus on 1 h.

Lastevanemate osa

Programmi mõju oleks poolik , kui me ei tegeleks ka lapsevanemate nõustamisega. Vanemate tugirühma töös peaksid osalema nii isad kui ka emad ja seal käsitleme teemasid, mis tulenevad noorte käitumisest ja vanemate-laste vahelistest pingetest. Lisaks on rühmateraapia neile vajalik ka oma isiklike pingete välja rääkimiseks. Vanemate rühm käib koos korra kuus.

L

Oodatavad tulemused

  • Sõltuvusainetega suhte "halvenemine"
  • Iseendast ja oma käitumisest selgem ja parem arusaamine
  • Suhete paranemine lähedastega
  • Suhete paranemine kooli ja ametnikega
  • Uute sõprade leidmine

L

Grupitöö reeglid

  • kõik, mida me räägime, jääb meie vahele
  • usalduslikkus
  • lahkus
  • toetus
  • osalemisõigus
  • vaikimisõigus

Tagasiside

sellest on nüüd juba paar aastat möödas, kui teie juures käis vastuvõtul üks teismeline depressiivne poiss .. kooli jõudis harva ja kõik muud probleemid.. Täna sisuliselt 2 aastat hiljem mõtlesin, et kirjutan kuidas meil läheb... ja mis viga kirjutada kui läheb suurepäraselt... õpingud kutsekas lähevad suurepäraselt .. terve eelmise õppeaasta käis ta koolis kõik päevad, mis COVID lubas ja kutsekas lubas üsna palju...jõudis kooli iga päev esimeseks tunniks, vahel küll pool magades, aga füüsiliselt kohal...On kaks suve teinud erialast tööd...tal on oma, päris oma koer...mitte et meil peres neid muidu vähe oleks olnud, aga nüüd on see päris õige ja oma...ja ta päriselt tegeleb temaga...ta käib sisuliselt iga päev pärast kooli sõpradega jõusaalis ja meil ei ole ammu mingeid narko või alko probleeme...ma magan täiesti rahulikult kui ta läheb sõpradega välja. Ka väga keerulistes olukordades jääb ta rahulikuks. See ei ole apaatsus, see on tõsine sisemine rahu.
Aitäh kõige eest, vestlused teiega meeldisid talle väga ja ta vajas neid väga.

Aitäh, et olemas olete.

Ema

Kus ja millal

TALLINNAS - Noorte rühm käib koos Libertase Tallinna ruumides aadressil Koskla 16, III korrus (sissepääs maja tagant, parklapoolsest küljest) teisipäeviti, rühma algus 16:00

TARTUS - Noorte rühm käib koos Libertase Tartu ruumides aadressil Vaksali 17, 0 korrus, kab. 003 esmaspäeviti, rühma algus 16:00

 

Meie grupijuhid

Piret Eit

Piret Eit

Noortenõustaja, terapeut
Eleri Tuulik

Eleri Tuulik

Kogemus- ja sõltuvusnõustaja

 

Hinnad

https://libertas.ee/wp-content/uploads/2021/07/Hinnakiri5-270x400.jpg

Noortele suunatud programm SELGE NOORUS

L

Tutvustus

Sissejuhatus

Uimastite (legaalsed vs illegaalsed) tarvitamine on iga aastaga muutumas noorte hulgas rohkem nende elustiili juurde kuuluvaks. Euroopa koolinoorte alkoholi ja uimastitarvitamise viimasest küsitlusuuringust (ESPAD, 2019) selgus, et elu jooksul alkoholi tarvitanud koolinoorte hulk on Eestis vähenenud 87%-lt 2015. aastal 82%-le 2019. aastal, kuid alkoholi tarvitamine viimase aasta ja kuu jooksul on jäänud samaks nagu 2015.aasta uuringus. Veidi on kahanenud elu jooksul purjus olnud õpilaste osakaal (38%-lt34%-le), ent ei ole muutunud purjus olemise sagedus viimase aasta ja kuu jooksul. Võrreldes 2015. aasta uuringuga on tunduvalt vähenenud 12-aastaselt või nooremana purjus olnute arv (poiste hulgas 9%-lt 4%-le ja  tüdrukute seas 6%-lt 3%-le).

Eesti 15−16-aastastest õpilastest on 38% enda sõnul tarvitanud mõnda narkootilist ainet ja see ei ole võrreldes 2015. aasta uuringuga muutunud. Sagedamini kasutatud ained on kanep ning rahustid ja/või uinutid (ilma arsti korralduseta). Kui kanepi tarvitamine elu jooksul on vähenenud (26%-lt 21%-le), siis rahustite ja/või uinutite tarvitamine on sagenenud (9%-lt 15%-le).

See, et noored uimastitega katsetavad ei ole sotsiaalalal töötavatele praktikutele uus teave, kuid kasvava tarvitamisega võib välja kujuneda sõltuvus, millega kaasneb ka suurem vajadus abistavate teenuste järele.

Sõltuvus ja selle ravi e muutuste protsess

Sõltuvus on ravitav krooniline haigus, mis hõlmab keerulist koostoimet neurobioloogia, geneetika, keskkonna ja personaalsete elukogemuste vahel (ASAM, 2019). Sõltuvust tekitavad keemilised ühendid on kindlapiiriliste psühhoaktiivsete omadustega, millest ühine on võime kutsuda esile eufooriat, tarvitajale meeldivaid seisundeid. Sõltuvus kujuneb välja eufooriaotsimise tõttu korduvalt tarvitatud ainete mõjul ning kujutab endast juba eufooriast mitteolenevat, püsivat protsessi, mille aluseks on püsivate ja jätkuvalt süvenevate neurobioloogiliste muutuste kujunemine (Harro, 2006). Sõltuvuse ennetamine ja raviviisid on üldiselt sama edukad kui muude krooniliste haiguste puhul (ASAM, 2019).

Eesti sõltuvusravi toetub vaatele, mille järgi on sõltuvus keeruline krooniline ajuhaigus, mille ravi on aeganõudev, kallis ning ei anna alati soovitud tulemusi (Siseministeerium, 2014). Enamik psüühikahäirete ja probleemkäitumiste ravimeetodeid iseloomustab kõrge tagasilanguste risk. Seega eeldavad pikaajalised tõhusad psühholoogilised sekkumised retsidiivse käitumise põhjuste ja protsesside mõistmist, mille lõppeesmärgiks on välja töötada strateegiad, mis vähendavad tagasilanguse tõenäosust ja pikendavad remissiooni kestvust (Brandon, Vidrine & Litvin, 2007). Sõltuvushäirete ravimine ja sõltuvustest taastumine on komplekssed ning eeldavad mitmekülgset lähenemist, sellistest teenustest, mis aitaksid noori sõltuvusest taastumisel, on endiselt puudus (Siseministeerium, 2014).

Uimastisõltuvusest taastumise eesmärk on tekitada noorte elustiilis muutus, mis aga nõuab pühendumist ja pingutust. Muutumise protsess saab tavaliselt alguse füüsilisest taastumisest ning seejärel saab inimene soovi korral abi rehabilitatsiooniteenusel, mis peaks  keskenduma eelkõige personaalsele taastumisele. Taastumise teooria aluseks on Prochaska ja DiClement’i (1982) muutuste teooria. Noorte programm on koostatud tuginedes nn. Minnesota programmile, mis baseerub Relapse prevention, Living in Balance ja 12-sammulisel programmidel ning kognitiivkäitumuslikul teraapial. Programmid loodi eelmise sajandi 50-ndatel aastatel Ameerika Ühendriikides Hazelden Foundationi poolt ja need on tänaseks päevaks tõestanud ennast kui ühed efektiivsemad omasuguste seas.

Muutuste teooria järgi on muutumise protsessil viis etappi, millest esimene on eelkaalutlemine. Eelkaalutlemise  faasis  ei  ole  noortel  kavatsust  reaalselt  muutuda  ning  esineb  resistentsus probleemi märkamise ja tunnistamise suhtes. Teine etapp on kaalutlemine. Kaalutlemise etapis on noored palju teadlikumad oma probleemi olemasolust ning kaaluvad probleemi lahenduse erinevaid variante, kuid pole veel piisavalt pühendunud, et midagi muuta.  Kolmandaks  on  ettevalmistuse  etapp,  kus  noor inimene hakkab tegema väikseid samme muudatuse suunas. Neljandaks on tegevuse etapp, kus noor modifitseerib oma käitumist, kogemusi või keskkonda eesmärgiga vabaneda probleemist. See on etapp, mis nõuab noorelt inimeselt  palju  pühendumist  ja  energiat.  Viiendaks  on säilitamise  etapp,  milles  nooreded pingutavad,  et  hoiduda  tagasilangusest  ja  säilitada  saavutatut  (Prochaska jt,1992).

Uimastid kui toimetulekumehhanism

Toimetulek (coping) tähendab teadlikku pingutust, et lahendada isiklikke või suhtlemisega seotud probleeme, eesmärgiga neid juhtida, vähendada või saada hakkama stressi ja konfliktidega. Lazaruse ja Folkmani (1984) teooria kohaselt  jagunevad toimetulekustiilid kaheks suureks rühmaks: probleemile suunatud toimetulek (lähenev toimetulekustiil) ja emotsioonile suunatud toimetulek (vältiv toimetulekustiil). Esimese juhul on eesmärgiks kontrollida või kõrvaldada stressi põhjus, teisel juhul hindab inimene stressiolukorda endale ohtlikuks, liialt resursse nõudvaks ja distressi tekitavaks (Lazarus, Folkman, 1984).

Läheneva toimetulekustiili moodustavad järgmised toimetulekuviisid, mis on seotud aktiivse lahenduse otsimisega stressi tekitavale probleemile: aktiivne toimetulek, planeerimine, emotsionaalne sotsiaalne toetus, instrumentaalne sotsiaalne toetus, huumor, keskendumine positiivsele. Vältiva toimetulekustiili  moodustavad toimetulekuviisid, mis on seotud stressi tekitava olukorraga passiivse kohanemise või selle olukorra vältimisega: uimastite kasutamine, religioon, tunnete väljaelamine, leppimine, tegevusetus, mittemõtlemine, eitamine, enesesüüdistamine ( Kallasmaa, Pulver, 2000).

Uimastisõltuvusega koos võivad kaasneda noorte inimeste elus teisedki probleemid, millest levinumad on:

  • Õpiraskused
  • Keskendumisprobleemid
  • Koolistress
  • Käitumisraskused
  • Madal enesehinnang
  • Toitumisega seotud probleemid
  • Pidev väsimus ja uneprobleemid
  • Probleemid suhetega (pere, eakaaslased, õpetajad)
  • Uimastisõltuvus koos psüühikahäirega (meeleoluhäired, ärevushäired, jne.)

Programmis kasutatavad tehnikad

Libertase kliiniku „Noorte sõltuvusalane tugiteenus“ e. sotsiaalprogrammis SELGE NOORUS on loodud teaduspõhiselt erinevates uuringutes kinnitust leidnud Motiveeriva Intervjueerimise (MI), Kognitiivse käitumisteraapia (KKT), mindfulnessi (ärksameelsuse) ning Relapse preventioni (RP) tehnikaid kasutades.

Motiveeriv Intervjueerimine (MI)

(MI) on nõustamismeetod, mis on suunatud inimeste käitumises positiivsete muutuste esilekutsumisele. See õpetab rakendama igapäevaseid suhtlemisvõtteid moel, mis suurendab inimese sisemist motivatsiooni, võimet võtta oma elus ette olulisi muutusi ning hoida neid elus. MI-d peetakse õigustatult motivatsioonikunsti pärliks, kuna see on üks tõhusamaid vahendeid toetamaks teisi oluliste muudatuste tegemisel oma elus (EMITA kodulehekülg).

Prochaska ja DiClemente (1982) poolt loodud transsteoreetilise mudeli järgi paiknevad  inimesed, kes ilmutavad probleemkäitumist, ühel viiest staadiumist: kaalutlemise eelses, kaalutlemise, ettevalmistuse, tegutsemise või säilitamise staadiumis. Igale staadiumile on omased teatud mõtted ja uskumused. Miller ja Rollinck (2002) laiendasid Prochaska ja DiClemente (1982) tehtud tööd motiveeriva intervjueerimise jaoks.

Joonis 1. Muutuste tsükkel Prochaska & DiClemente (1982) järgi.

  • Kaalutlemise-eelses staadiumis on valdavaks mõtteks. „Mul pole vaja midagi muuta.“
  • Kaalutlemise etapis võidakse võtta arvesse probleemide olemasolu: „Ma võin muutusest kasu saada.“
  • Need, kes on ettevalmistavas etapis sõnastavad juba strateegiaid muutusteks: „Minu jaoks on jõudnud kätte aeg teha midagi teistmoodi.“
  • Tegutsemise staadiumis võetakse koheselt (24 tunni jooksul) oma käitumises midagi ka ette: „Ma teen enda jaoks midagi head ja olulist.“
  • Säilitamise staadiumis oleval inimesel on õnnestunud käitumist säilitada juba pikema aja jooksul (vähemalt 6 kuud) ja ta saab väita: „Ma pole enam …“ (Karton, 2010)

MI kokkuvõtteks: kuigi motiveerivat intervjueerimist on seni pigem rakendatud ja uuritud tervishoiu ja õiguskaitse valdkondades, on motiveeriva intervjueerimise põhimõtted ning võtted igati kasulikud ning rakendatavad ka noortega töötamise kontekstis.

Kognitiiv- käitumisteraapia

Kognitiiv- käitumisteraapia on algselt välja töötanud depressiooni raviks Aaron Beck, hiljem on seda kohandatud kasutamiseks ennetusravis, näiteks enesetappude vältimiseks, samuti ärevushäirete, isiksusehäirete, sõltuvusprobleemide ja skisofreenia ravis. Kognitiiv teraapia on teooriapõhine, tugineb teadmistele kognitiivsete protsesside toimimise põhimõtetest. Kuivõrd selles vallas tehtav teadustöö on arenenud jõudsalt, on ka teoreetilised teadmised ravipõhimõtetest pidevalt täpsustunud ja täienenud.

Kognitiivse teraapia tuumaks on välisinfo töötlus, see on keskne protsess inimeste kohanemisel ja ellujäämisel (Beck, Dozois 2011). Kognitiivne süsteem on aga omakorda seotud afektiivsuse ehk tundmuslikkuse, motiveerituse ning käitumusega. Igal nendest on täita oma spetsiifiline ülesanne (Kastepõld-Tõrs, 2014).

Uuringud on näidanud, et inimestel on kalduvus sõeluda infot ja reageerida stiimulitele kooskõlas oma uskumuste süsteemiga ehk lähtudes eeldustest (Beck, Dozois 2011). Näiteks võib depressiivne inimene tõlgendada komplimenti pigem enda puudustele osutamisena, sest ta eeldab, et talle pole põhjust komplimenti teha.

Kognitiiv- käitumisteraapia tugineb kolmele põhimõttele (Beck, Dozois 2011):

  • Ligipääsetavus. See on eeldus, et inimene on võimeline vastava kogemuse, motiveerituse astme ja tähelepanuvõime korral saama teadlikuks oma mõtlemisprotsessist.
  • Vahendamine. See on viis, kuidas inimesed sündmustest mõtlevad ja neid tõlgendavad ning see mõjutab nende emotsioone ja käitumist.
  • Muutumise põhimõte. Inimesed tulevad paremini toime, kui nad sihipäraselt kohandavad oma mõtlemist ja käitumist oludele.

Kognitiivne teraapia on struktureeritud, sisaldades kindlat ülesehitust, mis muudab teraapia arusaadavaks ja juhitavaks ka selles osaleva inimese jaoks. Samal ajal on ravi siiski paindlik ja loominguline ning tugineb usalduslikule ja toimivale aktiivsele koostöösuhtele. Teraapias osaleja roll on olla terapeudile aktiivne ja iseseisev partner (Kastepõld-Tõrs, 2014).

Kognitiiv-käitumisteraapia ei ole tänapäeval vaid klassikalise, Becki väljatöötatud teraapiamudeli pärusmaa. Kuigi sellel mudelil on selgelt oma eelised, rakendusvaldkond ja järgijad, laieneb üha enam kontekstuaalne lähenemine (nimetatud vahel ka kolmandaks laineks kognitiiv-käitumisteraapias) ning üha jõudsamalt leiavad kasutust integratiivsed teraapiamudelid.

Kohtumiste käigus selguvad probleemi üle arutades kliendi kognitsioonid (automaatmõtted, pildid ja/või uskumused). Kognitsioonid on oma olemuselt hierarhiliselt organiseeritud.

Kognitsioonide hierarhia on järgmine:

Joonis 2. Automaatmõtete ja käitumise seos (Beck, 2011).

Spetsiifilises situatsioonis mõjutavad noore inimese põhilised uskumused tema taju, mis väljendub situatsioonispetsiifiliste automaatmõtete kaudu. Need mõtted mõjutavad omakorda noore inimese emotsionaalset, käitumuslikku ja füsioloogilist reaktsiooni.

Seega on kognitiiv-käitumusliku teraapia ravi esialgse osa eesmärk identifitseerida ja muuta  automaatmõtteid, mis pärinevad tuumuskumustest.

Terapeut õpetab, kuidas neid teadvusele kõige lähemal asuvaid kognitsioone ära tunda ja neist eemalduma hakata, järgides põhimõtteid:

  • see, kui midagi uskuda, ei tähenda, et see kindlasti tõele vastab;
  • mõtlemise reaalsusest lähtuvamaks ja kasulikumaks muutmine aitab ennast paremini tunda ning oma eesmärgi poole liikuda.

Võrreldes oma üldiste nägemustega endast, oma maailmast ja teistest on noorel lihtsam mõista moonutusi oma spetsiifilistes mõtetes. Töötades kognitsiooniga pealiskaudsemal tasandil muutub noor korduvate kergendust pakkuvate kogemuste läbielamisel vastuvõtlikumaks mõttele hinnata oma düsfunktsionaalse mõtlemise aluseks olevaid uskumusi. Asjakohaseid keskmise taseme ja tuumuskumusi tuleb seejärel erinevatel viisidel hinnata ja samaaegselt muuta, et noore sündmuste taju ja sellest tehtavad järeldused muutuksid. Taoline fundamentaalsemate uskumuste muutmine muudab noore tagasilanguse ebatõenäolisemaks (Beck, 2011, Hollon, DeRubeis & Seligman, 1992).

Mindfulness

Mindfulnessi (ärksameelsuse) programm on koostatud arvestades protsesse, kus me saame alandada noorte stressi taset, vähendada rahutust ja kergesti ärritatavust ning samal ajal saame toetada noori rahumeelsuse, teadlikkuse, emotsionaalse tasakaalukuse, uudishimu ja empaatia kasutamise kaudu.

Kokkuvõtteks

Psühhosotsiaalses töös noortega, kellel on sõltuvusprobleemid, keskenduvad rehabilitatsioonitiimi liikmed noore inimese tervisele, heaolule, füüsilisele ja psühholoogilisele toimetulekule kui tervikule, milles on väga oluline osa sotsiaalsel toetusel. Tajutav sotsiaalne toetus on interaktsioon isiku vajaduste ja võimete ning sotsiaalset tuge pakkuvate suhete vahel.

Sotsiaalne toetus on oluline toimetulekumehhanism füüsiliste- ja vaimsete haigustega toimetulekuks (Thoits, 2011). Erinevate käsitluste järgi jaguneb sotsiaalne toetus põhiliselt kolmeks: instrumentaalne, informatsiooniline ja emotsionaalne toetus  (Cohen, & Wills 1985, Thoits, 2011). Suurema  sotsiaalse toetuse puhul väheneb tagasilanguste oht, samuti aitab see vähendada pingelistel aegadel stressi mõju ja negatiivseid tõlgendusi erinevatele elujuhtumitele, mis edaspidi aitab tõhustada toimetulekustrateegiaid (Birtel, et al. 2017). Samuti on uurimustöödes välja toodud, et abisaajad võivad reageerida negatiivselt, eriti pealesurutud ja soovimatule sotsiaalsele toetusele kuna noortel võib tekkida negatiivne reaktsioon ülemäärase toe suhtes, eriti kui neil ei ole usku toetuse efektiivsusesse (Thoits, 2011). Tõhusa sotsiaalse toetuse tagavad toetavad suhted ja toimingud, samuti noore inimese teadlikkust nende olemasolust ja omaenda vajadustest. Seejuures, teadlikkuse puhul on oluline, kuivõrd noor inimene usub tugiteenuste osutaja tahtmisesse ja võimesse teda toetada.

Kasutatud kirjandus:

ASAM - American Society of Addiction Medicine (2019). Definition of Addiction.  https://www.asam.org/resources/definition-of-addiction

Beck A.T., Dozois D.J. (2011). Cognitive therapy: current s tatus and future direc tions. Annu Rev Med; 62:397–409.

Beck, J. S. (2011). Cognitive behavior therapy: Basics and beyond. 2nd ed. New York: Guilford Press.

Birtel, M. D., Wood, L., & Kempa, N. J. (2017). Stigma and social support in substance abuse: Implications for mental health and well-being. Psychiatry Research, 252, 1–8.

Brandon, T. H., Vidrine, J. I., & Litvin, E. B. (2007). Relapse and relapse prevention. Annual Review of Clinical Psychology, 3, 257–284.

Cohen, S., & Wills, T. A. (1985). Stress, social support, and the buffering hypothesis. Psychological Bulletin, 98(2), 310–357.

EMITA - Eesti Motiveeriva Intervjueerimise ja treeningu assostsiatsioon. https://emita.ee/

Harro, J. (2006). Sõltuvuse neurobioloogia.  Eesti Arst, 85 (10): 697–703.

Hollon, S. D., DeRubeis, R. J., & Seligman, M. E. P. (1992). Cognitive therapy and the prevention of depression. Applied & Preventive Psychology, 1(2), 89–95.

Kallasmaa, T., Pulver, A. (2000). The structure and properties of the Estonian COPE inventory. Personality and Individual Differences, 29, 881-894

Kastepõld-Tõrs, K. (2014). Kognitiivteraapia – mitte lihtsalt positiivse mõtlemise õpetamine. Eesti Arst 2014; 93(11):659–661.

Karton, I. (2010). Tartu Ülikool. Nõustamise alused. Abimaterjal õppenõustamiskeskustele. Tartu http://www.eatl.ee/wp/wp-content/uploads/Noustamise_alused.pdf.

Lazarus, R. S., Folkman, S. 1984. Stress, appraisal, and coping. New York: Springer.

Miller, W. R., & Rollnick, S. (2002). Motivational interviewing: Preparing people for change (2nd ed.). The Guilford Press.

Prochaska, J. O., Diclement, C. C. (1982). Transtheoretical  therapy: Toward a more integrative model of change. Psychotherapy: Theory, Research and Practice. 19: 276-288.

Siseministeerium. (2014). Eesti uimastitarvitamise vähendamise poliitika – valge raamat. https://www.siseministeerium.ee/public/Valge_raamat.pdf.

Thoits, P.A. (2011). Mechanisms Linking Social Ties and Support to Physical and Mental Health. Journal of Health and Social Behavior, 52, 145-161.

Uimastite tarvitamine koolinoorte seas: 15–16-aastaste õpilaste legaalsete ja illegaalsete narkootikumide kasutamine Eestis 2019, (ESPAD, 2019). http://www.espad.org/.

Enne programmiga liitumist, palume
REGISTREERUDA