Kiri toibuvalt sõltlaselt
Sain paar päeva tagasi kirja üsna äsja meile Libertasesse teenusele saabunud täiesti keskmiselt, sõltuvusega vastasseisus olevalt, Eesti mehelt. Kirjutas ta selle kirja seepärast, et meie programmis käivad sõltlased peavad omad äkilisemad emotsioonid tundepäevikusse kirja panema. Et õppida nägema, mis tunded tema sees tegelikult möllavad. Et õppida neid tundeid aktsepteerima ja nendega toime tulema.
Seekord palusin need emotsioonid kirjana mulle saata. Eesti mees, kes nädal aega tagasi ütles, et ei avane kellelegi ega kunagi, kirjutas ootamatult sellise kirja … ja takkapihta lubas mul ka selle meie kodukal avaldada, öeldes, et äkki see aitab veel kedagi …
Aitäh Sulle selle eest!
Kiri ise aga on selline…
Tere. Proovin oma mõtted ja tunded Sulle siis kirja panna.
Kõik algas sellest, et lapsed pidid nädalalõpuks minu juurde tulema, kuid eksnaine teatas viimasel hetkel, et ta läheb koos lastega kuhugi uute sugulaste juurde mingile üritusele.
Minu esimesed emotsioonid olid ängistus, viha ja lõpuks kurbus. Aga domineeris viha ja see on viimasel ajal mulle väga tüüpiline. Olen peale lahutust seda pidevalt tundnud, kui ma lapsed pärast minu juures olemist eksnaisele jälle üle annan.
Mida ma lisaks emotsioonidele tundsin? See oleks nagu õigustus minna poodi, et pudel viina osta. Tekkis tahtmine ennast täis tõmmata, sest ma ju tean, et alkohol tapaks tunded, ma oleksin tuim, oleks kõigest po..ui.
Helistasin siis viimases hädas Sulle (see on meie keskuse üks õlekõrtest meie klientidele. KH). Tegelikult oli seda kuradima raske teha. Sa ütlesid, aga tee midagi, et mida sa siis teeksid, kui lapsi pole.
Otsustasingi siis, et proovin selle viha ja viinaneelud füüsilisse tegevusse panna. Ruttu riidesse ja õue. Kõndisin oma elu rekordi, vist. 11km.
Mida samm edasi, seda parem hakkas.
Olen suutnud oma 1,5a järjestikuse joomise järel olla nüüd terve nädala kaine. Tundetulv nagu noorelt armudes, ma tundsin esimest korda üle pika aja, et ma olen midagi väärt ja suudan elult muud võtta, kui tuimestavaid aineid.
Peamine on see, et ma tean nüüd, et on olemas õlekõrs, mis mind aitab põhjas olles.
Toibuv sõltlane.
