Käesolev artikkel ilmus esmakordselt detsembris 2024 Tervis Pluss ajakirjas
Artikli autoriks on Kristina Traks

Artiklis on juttu kaassõltuvusest Libertase nõustajate Kalle ja Kätlin Halliku kogemuste läbi. Mis see kaassõltuvus on, kuidas sellega elada ja kas on võimalik sellest vabaneda.

Palun, nautige Kristina kirjutist.

Sõltuvustest räägitakse palju, kuid hoopis vähem on juttu sõltlaste lähedastest ning sellest, mida elu koos sõltuvuses inimesega tema lähedastele kaasa toob. On omamoodi paradoksaalne, et igal sõltlasel on ka satelliidina tema ümber tiirlev kaassõltlane – olgu siis elukaaslane, vanem, laps, õde-vend. „Olen näinud, kuidas sellises kaassõltuvusega perekonnas ei tegeleta mitte iga indiviidi personaalse olemisega, vaid kõik on kokku suur sasipundar ning kogu eluolu tiirleb ühe probleemi ja sellega seotud inimese ümber,“ ütleb Vaimse tervise keskuse Libertas kogemusnõustajad Kalle Hallik.

Neljakümnendates Lily ütleb, et talle pole kunagi meeldinud perekondlikud pühad, sest tema suguseltsis käis kogu trall sel ajal napsuga liialdava isa ja hiljem ka Lily venna ümber. „Isa on selline mees, kes leiab alati põhjuse võtta ja pidama ei saa. Pidu võib kesta päevi või nädalaid. Ema katsub pudeleid peita, alkoholi lahjendada ja isa kuidagi joone peal hoida, aga see on kohutavalt kurnav kõigile ümberolijatele. Kahjuks on mu vend samamoodi väga lähedastes suhetes alkoholiga ja temagi elukaaslane pingutab kõigest väest,“ räägib Lily. „Vennas ei saa pärast pikemaid pühi eriti pidama ja rohkem kui korra on ta naine igasuguseid lugulaule venna tööandjale välja mõelnud. Vaevalt neid küll usutakse, aga vend on kainena tubli töömees ja eks vaadatakse läbi sõrmede.“

Lily lapsepõlves paistis nende pere elu pealtnäha igati normaalne – tema isa oli alati seltskonna hing, ema näis rõõmus ja majanduslikult polnud ka millestki puudust. „Väiksena ei saanud ma aru, et midagi on valesti, aga vanemana hakkasin kõigepealt tähele panema, kui kergesti meie peres lubadusi murti – alailma juhtus, et plaane tehti ringi ja mõeldi välja ettekäändeid päris põhjuse varjamiseks. Põhjus alati sama – alkohol. Näiteks oli plaanis sõita külla, aga isa oli purjus – järelikult võttis ema telefoni ja esitas küllakutsujale muinasjutu ootamatult katki läinud autost. Selliseid lugusid oli väga palju, need olid tavalised.“

Sõltuvustest räägitakse palju, kuid hoopis vähem on juttu sõltlaste lähedastest ehk kaassõltlastest. Nemad on sõltlase kainelt elavad pereliikmed, kes on emotsionaalselt sõltuvushaigusega seotud. Siin ei ole vahet, kas tegemist on alkoholi-, ravimi- või narkootikumisõltuvusega, mängurluse või hoopis lausa õilsana paistva töönarkomaaniaga. Tegemist on omamoodi suletud ringiga, mis võib juurdunud käitumismustritena korduma jääda ka laste suhetes: kaassõltlane ei lase sõltuvushaigel terveneda, sest muidu jääks ta sõna otseses mõttes ilma tööta, ning lapsed, kes on kasvanud selliselt funktsioneerivas keskkonnas, kipuvad ise samasuguseid suhteid looma. On omamoodi paradoksaalne, et igal sõltlasel on ka satelliidina tema ümber tiirlev kaassõltlane – olgu siis elukaaslane, vanem, laps, õde-vend.

Suur sasipundar

Vaimse tervise keskuse Libertas kogemusnõustajad Kalle ja Kätlin Hallik on sõltuvuse-kaassõltuvuse temaatikaga lähedalt ja isiklikult seotud. „Mu isa on sõltlane, ema kaassõltlane ja samamoodi kogu pere. Mina olin funktsioneeriv alkoholisõltlane. See on olukord, kus pealtnäha saad hakkama, aga kõik suhted lähevad järjest metsa. Nii kaua kui end mäletan, olen olnud kohutavalt arg ja see defineeris kogu mu elu. Ehk kõigepealt oli vaja alkoholiga julgeks saada, et üldse kellegagi suhelda julgeks,“ sõnab Kalle. „Olen näinud, kuidas sellises kaassõltuvusega perekonnas ei tegeleta mitte iga indiviidi personaalse olemisega, vaid kõik on kokku suur sasipundar ning kogu eluolu tiirleb ühe probleemi ja sellega seotud inimese ümber. Kui selleks on alkoholiprobleem, siis käib kogu pere elu sõltuvuse taktis – alates sellest, kas isa tuleb täna koju, kas ja kui purjus ta on, milline on tema tuju jne. Kaassõltlane on selles suhtes nii-öelda päästja, kes päästab sõltlast. Seda võib teha igat moodi – panna elukaaslane luku taha, et ta ei läheks jooma või mängima, teha tema eest otsuseid, varjata tema probleemi.“

Samas on küllaga neid, kes elavad pika elu justnimelt sellises suhtes või liiguvad ühest kaassõltuvuslikust suhtest teise. „Need suhtemustrid algavad lapsepõlvest. Kui inimene pole näinud muud suhtedünaamikat, siis ta ei oskagi midagi muud tahta. Ta on leppinud olemasolevaga ja talle sobib see. Ka nii võib,“ sõnab Kätlin Hallik. „Kusjuures sageli arvatakse ekslikult, et kaassõltuvus on vaid naiste teema, aga see ei ole üldse nii – puudutab vägagi mõlemaid sugupooli. Näiteks ka emaga üleseotud mees võib olla kaassõltlane. Sõltlane leiab enda kõrvale alati kaassõltlase, kes teda „hooldab“, ja kaassõltlane, vastupidi, leiab kellegi, kellele ta saab olla vajalik ning kes talle oma sõltuvusega justkui tööd ja elu mõtte annab.“

Kalle sõnul on üsna tavaline, et kui kaassõltlane või sõltlane puntrast välja rabeleb, siis tihti katkevad tema suhted ülejäänud perega – eriti kui pere jätkab samas vaimus, võivad nad hakata pidama teda reeturiks. „Siis nii ongi – valik on kas jätkata vanaviisi või hoida distantsi,“ ütleb ta.

Kas see olen tõesti mina?

Tihti ei tunne kaassõltuvas suhtes olijad endas kaassõltlast ära. Nad saavad küll aru, et pole eluga rahul ja suhe ei paku rõõmu, kuid ei oska ka midagi muuta ega kuskilt alustada. „Inimene on olemuselt laisk – kui tal on enam-vähem talutav olla, siis ei hakka ta midagi muutma,“ sõnab Kätlin. „Väga tihti ei osatagi muud kurta, kui et ollakse väsinud või läbi põlenud suhtes olemisest. Olukorra tüüpkirjeldus on, et „ma ei ela koos mitte partneri, vaid lapsega“.“

Kaassõltuvuslikku suhet on nimetatud ka armukolmnurgas olemiseks, kus üks osa kolmnurgast on alkohol või muud mõnuained. „Kaassõltlane võib tunda, kuidas teda suhtes justkui enam pole – ta nagu ei oleks üldse oluline. Kusjuures sageli selliste suhete puhul ongi nii, et tuntakse huvi, kuidas sõltlasel läheb, aga tema kaaslane jääb täiesti tagaplaanile, ta oleks nagu nähtamatu. Või nimetatakse teda tubliks ja tugevaks, kes alati hakkama saab. Pealtnäha tugevuse taga on enamasti palju valu ja solvumist. See olukord tekitab stressi, võtab ära eluenergia ja võib sõna otseses mõttes haigeks teha,“ selgitab Kätlin. „Kui heas armastavas suhtes lastakse partneril olla iseseisev, siis kaassõltlasel on lausa haiglane vajadus olla teise jaoks kõige tähtsam ja teist kontrollida.“

„Lahuta ära!“ ei ole hea nõuanne

Kätlini sõnul mõistetakse oma kaassõltuvuse ulatust siis, kui juhtub midagi tõsist või mõtlemapanevat ja inimene end selles ära tunneb. Kusjuures oma lähiringist ei pruugi puntras olija abi saada, sest tavaliselt on sõbrannadel igale suhteprobleemile vastuseks lihtne ravim: lahuta ära. „Sellest soovitusest ei ole abi ja parem on seda ka mitte anda. Pigem tasub katsuda hädasolijat suunata mõne spetsialisti poole, kelle nõuannetest võiks ses olukorras päriselt abi olla,“ sõnab Kätlin. „Lihtsalt suhtest lahkumine ei kaota kaassõltuvuslikku käitumismustrit, mis võib ilmneda järgmises suhtes või kolida hoopis mujale, näiteks töösuhetesse.“

Kalle lisab, et kaassõltuvussuhtest välja tulemine on võimalik, kuid see ei toimu üleöö ja vajab probleemi põhjalikku lahtiharutamist ja enesega väga aus olemist. Just viimane on keeruline, sest sõltuvussuhetes olijad on patoloogilised valetajad, vale kuulub nende elustiili juurde. Palju abi on kaassõltuvuse tugirühmadest, sest just seal saavad inimesed teada, et nad ei ole ainukesed oma mures ja et väljapääs on olemas. „Üldiselt – mida kauem elad sõltuvussuhetes, seda raskem on neist mustritest vabaneda, sest need on kivistunud. Aga ma ei ütle, et ei ole võimalik terveks saada – ikka on. See on suur ja pikaajaline töö, kuid tulemus võib olla meeliülendav – olen ise selle raja kõik läbi käinud ja nüüd tunnen, kuidas olen esimest korda elus tõeliselt rahuldust pakkuvas suhtes, mis varasemates oludes poleks olnud võimalik,“ ütleb ta.

Kätlin lisab, et sõltuvussuhetest tervenemisel on ka neid imelisi lugusid, kus olukorrast tullakse ühiselt välja. „Või isegi kui minnakse lahku, tehakse seda sõbralikult. Oluline on aru saada, et sõltlase-kaassõltlase suhet on võimalik tervendada ainult siis, kui mõlemad seda tahavad. Paljud arvavad, et sellises suhtes vajab abi vaid sõltlane ja et kui me tema nii-öelda terveks teeme, siis ongi kõik korras, kuid see ei ole nii. Abi vajab kindlasti ka kaassõltlane,“ märgib ta.

PS. Uus kaassõltuvusest vabaks tugigrupp algab Libertases juba 27.10.2025. Lähem info https://libertas.ee/teenused/kaassoltuvusest-vabaks-tallinnas/