“Psühhiaater plaksutas käsi, kui pärast depressiooniepisoodi käis klõps! ning ma olin jälle üleöö ülirõõmus ja positiivne inimene. Ta sai panna mulle diagnoosi: bipolaarne häire.” Oma elust selle haigusega räägib Mariann (29).

Alustasin psühhiaatri juures käimist septembris, diagnoos tuli selle aasta mai lõpus. Ei saa öelda, et see oli mulle üllatus. Olin seda kahtlustanud, aga ei tahtnud seda silti endale külge. See on nagu solvang, midagi, mida inimesed minus esimesena näevad, kui sellest teada saavad.

Kardan end avada, sest pelgan, et keegi teeb mulle sama, mida Mart Helme Kaja Kallasele, kui temalt üleolevalt küsis: „Kas oleks võimalik kuidagi esineja adekvaatsust kontrollida? Minu meelest esineb meile siin bipolaarse häirega inimene, kes ei saa aru, mis positsioonis ta praegu on, mida temalt oodatakse ja küsitakse.“See kriipis südant. Ei leevendanud seda kriipimist seegi, et Helle-Moonika Helme täpsustas hiljem oma arvamusartiklis: „Kaja Kallase poliitiline bipolaarsus võetigi tema umbusaldamisel riigikogus tõsiselt jutuks, põhjuseks peaministri pidev valetamine ja vassimine.“

Mul tulid pisarad silma. Mitte ainult sellepärast, et Kaja Kallasele seda öeldi, vaid tundsin, et need sõnad oleksid justkui ka minu suunas käinud. Mu lapsed on piisavalt suured – kolmene ja viiene – ja ma võiksin minna tagasi tööle. Hetkel ei näe aga ei mina ega ka mu psühholoog, et see mõjuks mu vaimsele tervisele hästi ja ma olen töövõimetuslehel. Mul on nimelt meeletu hirm selle ees, et mu professionaalsed seisukohad lükatakse kohe ümber minu diagnoosi tõttu. Kas ma pean end tööl tundma nagu “emotsionaalselt ülesköetud naine”, kellel ei ole oma diagnoosi tõttu õigust ega tõsiseltvõetavust midagi öelda?

Olen alati olnud õigluse eest võitleja, kuid pole julgenud tegutseda. Pärast vahejuhtumeid riigikogus tunnen, et ei saa enam vaikida. Olen tundnud end väärtusetuna, kellegina, kes eristub ega sobi seltskonda. Proovisin kogu elu olla keegi, kes ma pole. Kandsin maski mitte ainult teiste, vaid isegi enda ees, südamel tihe telliskividest sein ümber. Ja see kõik takistas mul otsimast abi!

Bipolaarse häirega käivad kaasas tugevad emotsionaalsed kõikumised. Kõrgenenud ja alanenud meeleoluga kaasnevad olulised muutused energiatasemes, aktiivsuses, unevajaduses ja käitumises.

Sina ja haige?!

Kui olen mõnele inimesele tunnistanud, et maadlen depressiooniga, siis olen vastuseks saanud: sa oled ju nii positiivne, rõõmus ja seltskondlik inimene, kuidas see ometi võimalik on?! Ilmselt jaksan rohkem teeselda maania ajal ja depressiooni perioodil hoian inimestest lihtsalt eemale.

Ma olen maania ajal uskumatult julge, mul on palju energiat, tunnen end puhanuna. Kuigi mu keskendumisvõime on häiritud, ei ole mu ideedel lõppu, unistan suurelt ja kulutan raha liiga palju. Teen kõike, mis tekitab minus hea tunde ja seda kõike saab kokku liiga palju. Allasurutud hirmud, viha ja ärevus tulevad aga ühel hetkel pinnale ja siis ma murdun.

Depressioon on minu jaoks must auk. Mu mõtted ütlevad siis, et ma ei tule eluga toime. Lasen omaenda mõtetel end suruda sinna, kuhu upun. Minu viimane depressiooniepisood kestis 8 kuud. See oli liiga kaua ja esimest korda nii intensiivne. Ma ei taha kunagi enam sinna tagasi, aga pean leppima, et see võib juhtuda. Teen endaga meeletut tööd, et mul oleks piisavalt tööriistu sellega toime tulla.

Pärast diagnoosi saamist oma elule tagasi mõeldes tundsin, kuidas pusletükid kokku said. Kuidas ma läksin Jõgevalt Tallinnasse, rabasin tööl, sain aasta järel riidepoes töötades selle juhatajaks. Tegin ületunde, samal ajal käisin ülikoolis ja õppisin moedisani. See eriala oli mu unistus lapsest peale ja ma lõpetasin kooli. Tõmbasin end ribadeks ja siis õmblesin end taas kuidagi kokku. Samal aastal sündis mu esimene laps. Nüüd mõistan, miks minuga läks nii, et ma juba raseduse ajal langesin depressiooni. See oli lihtsalt maania lõpp ja depressiooni algus. Planeerisin last maania ajal, jäin rasedaks depressiooni ajal.

Püüdsin depressiooniga ise hakkama saada, aga langesin veel sügavamale. Tundsin, et miski ei aita ja lihtsam on alla anda: põgeneda oma laste elust, sest neil on minuta parem. Neil ei ole vaja depressioonis ema. Ema, kes pea kaks kuud ainult voodis lamab. Sel ajal tegi mees hommikul lastele süüa ja õhtul tegi valmis söögi, mida sai lõunal soojendada. Hommikul viis lapsed ise lasteaeda, õhtul käis järel. Pani lapsed magama, mina laulsin neile unelaule. Kurbus ja usk, et olen maailma kõige halvem ema, sõid mind seest. Ma ei tahtnud neile samu mälestusi, mis mul on enda lapsepõlvest. Et mul nagu oli ema, aga siis jälle lükkas ta mind eemale ja tundsin, et ma pole tema jaoks piisav.

Uskusin siiski, et küll kõik ühel maagilisel päeval iseenesest korda saab. Ei saanud. Läks veel hullemaks. Nii hulluks, et mul oli lõpuks valida, kas annan võimaluse ravimitele või jätan eluga hüvasti. Andsin võimaluse ravimitele. Alustasin unerohtudest, ärevust vähendavatest rohtudest ja antidepressantidest. Lapsed olidki põhjus, miks ma viimaks psühhiaatrilt abi otsisin. Alates sellest hetkest on kõik läinud kergemaks. Leidsin psühhiaatri abiga õige ravimi meeleolu stabilisaatori kujul ja sain jõudu hakata endaga tööd tegema. Tegin kaasa erinevates enesearengu töötubades. Sain meeletult palju tööriistu, kuidas toime tulla ärevuse ja oma sisemise kriitikuga ning suunata energia positiivsuse suunas. Aga tean, et kõik pole veel läbi. Mul on diagnoos, mis on mu küljes elu lõpuni. Kardan, et murdun uuesti.

Hävitav valehäbi

Oleksin pidanud palju varem abi otsima. Mind takistas see, et keegi saab teada, kui katki ma seest olen. Et keegi näeb mind psühholoogi või psühhiaatri ukse taga. Sellepärast hakkasin käima psühholoogi juures teises linnas. Ma ei uskunud ravimitesse, aga tegelikult tuli see hoopis sellest, et teised inimesed mu ümber rääkisid justkui ühest suust, et nad ei usu rohtudesse.

Enne psühhiaatri juurde jõudmist käisin psühholoogi juures. See leevendas veidi mu sisemist rahutust, aga ei olnud piisav. See oli justkui ilus jutt, mis oli kaunis karbis, aga sees oli mädanenud õun. Minu puhul oli vaja ajukeemiat muuta, see tähendab ravimitega kaasa aidata. Kuid sealjuures ei tohi unustada endaga töö tegemist.

Olen nii paljust ilma jäänud, kuna ei julgenud varem otsida abi. Olen jätnud oma lapsed ilma nii paljust, sest ma olin haige ja jõuetu. Ma ei suutnud aastaid kuskil käia ega midagi toredat teha. Jah, vahepeal oli ka ilusamaid aegu. Aga need olid maania episoodid, mis kadusid sama kiirelt, kui tulid.

See häire on nagu kasvaja, millest kunagi päriselt lahti ei saa. Miks mul tekkis järsku tunne, et tahaks rõdult alla hüpata? Miks ma järsku tunnen, et ma olen väga õnnelik inimene? Kes ma selline üldse olen? Emotsioonid liiguvad üles-alla, meeleolu stabilisaator ei lase neil tunnetel küll enam väga kõrgele ega väga alla liikuda, aga nad siiski liiguvad pidevalt ja see kurnab.

Juured masendavas lapsepõlves

Olen üsna kindel, et mu häire on pärilik, minu suguvõsas on ühte liini pidi vaimse tervise häired edasi kandunud. Olen tegelikult terve elu teadnud, et ühel päeval tuleb kõik välja. Tunnen suurt kurbust, et mu lapsed võivad samuti selle häire pärida. Ja sellepärast ei saa ma ilmselt kunagi ka igatsetud kolmanda lapse emaks. See teeb mulle suurt valu.Minu lapsepõlve esimesed mälestused on sellest, kuidas ema tahtis, et ma asjad pakiksin ja me kodust ära läheksime, aga me kunagi ei läinud. Kasuisa oli alkohoolik. Kui ema läks õde sünnitama, jäin mina tsüklis oleva kasuisaga kahekesi… Ema oli palunud naabril mulle süüa tuua, aga mäletan, et tegin endale ise suhkrusaia ja sõin paljast leiba. Elasin päeval meie kortermaja ees tekil. Mu bioloogiline isa hülgas mu juba siis, kui ma emaüsas kasvasin. Olen end alati poolikuna tundnud. Kõik see kompott ongi ilmselt teinud minust selle, kes ma täna olen.

Täna mõistan, et see on osa minust ja kõik möödub. Lasen endal tunda kõiki tundeid. Neid ei ole võimalik kuskile karpi suruda, sest siis nad ühel hetkel lendavadki kõik korraga minu mõtetesse ja ma ei suudaks nende kõigiga korraga võidelda. Aktsepteerin oma tundeid, hingan neisse ja teen täpselt nii palju, kui mul energiat on. Negatiivsed mõtted lükkan ma ümber, näiteks: „Ma ei saa emana hakkama.“ „Ma saan hakkama, näen, et olen oma lapsed kasvatanud empaatilisteks ja heasüdamlikeks inimesteks!“

Emana tean, et lastele ei tohi ohtlikus olukorras öelda: “Ära jookse!”. Laps kuuleb vaid sõna “jookse” ega peatu. Kui sa ütled: “Palun kõnni!”, siis sa juhendad last rahulikult ja ta kuuleb sõna “kõnni”. Ning ta kõnnibki. Endaga tuleb käituda samamoodi. Kui sa vihkad, süüdistad ja suhtud negatiivselt kõigesse, mis su ümber toimub, siis negatiivsed tunded ei peatu. Kui sa armastad, vastutad, aktsepteerid, siis ei ole negatiivsusel ruumi olla.

Ma ei põgene ega suru alla. Kulgen, lubades endal tunda kõiki emotsioone. Kõik algab enesearmastusest. Kui sa lubad endal eksida, kogeda, õppida ja sealjuures enda elu mitte kontrollida, vaid liikuda edasi südamega – siis oled õnnelik. Eneseareng ei ole sirge tee, iga kurvi taga on uus väljakutse.

Proovin vaadata end kõrvalt, kuulata enda mõtteid, andmata neile hinnanguid. Minu jaoks on jooga meditatsioon, sest ma pean seal tunnetama enda sisemisi lihaseid ja keskenduma tasakaalu hoidmisele, hingamisele. Hetkeks on maailm ilus ja vaikne. See aitab jälgida end kaugelt ja mõista, kui palju head mu ümber on.

Käesoleva artikli autor on Kerttu Jänese ja see on ilmunud 7. juuli “Eesti Ekspressis”. Piltide autor on Argo Ingver. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/93893257/bipolaarse-hairega-marianni-pihtimus-kandsin-tanaseni-maski-mitte-ainult-teiste-vaid-isegi-enda-ees