Loading

Narkosõltuvus

https://libertas.ee/wp-content/uploads/2020/03/Narkosõltuvus-narkomaania-e1584972413699-566x680.jpg

Narkosõltuvus

Narko- e uimastisõltuvus e narkomaania on kinnismõtteline harjumus tarvitada narkootilisi aineid, opioide, kannabinoide, hallutsinogeene ja muid psühhotroopseid aineid, millel on nii tarvitajale endale kui ka ühiskonnale hukutavad tagajärjed. Sõna on tulnud ladina keelest ja tähendab kirge. Narkosõltuvus on vaimuhaigus ja väljendub psüühilises ning füüsilises sõltuvuses olemist psühhotroopsetest ainetest. Narkosõltuvus kuulub keemiliste sõltuvuste hulka ja on seepärast krooniline ja ravimatu ajuhaigus, mida iseloomustab kontrolli kaotus narkootiliste ainete üle. 

Narkootiliste ainete tarvitamine ei erine kuidagi nikotiini, ravimite või alkoholi tarvitamisest. Kõigil neil ainetel on üks ühine omadus, nad pakuvad inimesele ajutist toe ja naudingu illusiooni.

Uimastisõltlased kogevad kompulsiivset, mõnikord kontrollimatut, soovi narkootikumide tarvitamiseks. Tavaliselt jätkavad nad narkootikumide kasutamist hoolimata sellest , et ainete tarvitamise tulemuseks on olnud äärmiselt negatiivsed tagajäred.

Inimene on narkosõltlane, kui ta ise tunneb, et see segab tema igapäevast tavalist elu.

Üks paremaid meetodeid narkosõltuvuse raviks on Minnesota programm. Läbides selle programmi omandab sõltlane lõpuks võime elada täisväärtuslikku ja õnnelikku elu ilma aineid tarvitamata.

   Loobu sõltuvusest OMA PAREMA ELU kasuks.

Narkosõltuvuse sümptomid

On olemas haigused, millest on võimalik terveks ravida ja on olemas haigused, millele pole ei ravimit ega ka ravi (näit. allergiad). Narko- ja ravimisõltuvus on ravimatu ja krooniline haigus ning kui selle arengut ei peata, siis lõpeb sõltuvushaige elu pigem varem kui hiljem surmaga.

Narkomaaniat e uimastisõltuvust ja ravimisõltuvust (kuuluvad keemiliste sõltuvuste hulka) saab diagnoosida Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni poolt testi ICD-10 küsimustiku alusel:

Kas teil on esinenud kolm või enam allpool olevatest nähtudest üheaegselt kuu või ka vähema aja jooksul viimase 12 kuu sees:

  1. Tugev või sunnitud soov tarbida narkootilist joovet tekitavat ainet.
        
  2. Tarbimise ja selle hulga üle kontrolli kaotamine, võimetus lõpetada tarbimist.
       
  3. Võõrutusnähtude (abstinentne sündroom) teke pärast narkootilise aine või ravimi tarbimise lõpetamist või tarbimise vähendamist, mis võib välja paista järgmiselt:
    3.1.  Antud ainele omase sümptomina;

    3.2. Võõrutusnähtude leevendamiseks või lihtsalt uimastite/ravimite mõju vähendamiseks tarvitatavate ravimite või muude ainete kasutamisel võõrutusnähtude teke või süvenemine.

  4. Suurenenud on uimasti/ravimi tolerantsus, mida iseloomustab:
    4.1. Sama narkojoobes oleku tunde saavutamiseks tuleb tarbitava aine koguseid suurendada;
    4.2. Varem tekkis sama koguse juures tugevam efekt

  5. Aine tarvitamine muutub elu mõtteks, mida iseloomustab:
    5.1. Huvi kaotus oma huvialade vastu, loobumine osaliselt või täielikult millestki, mis varemalt rahuldust pakkus;

    5.2. Suurem osa ajast kulub uimastite/ravimite hankimisele, nende tarvitamisele ja pohmellist väljumisele;
    5.3. Soiku on jäänud suhted ja töö.

  6. Uimastite/ravimite tarbimine jätkub olenemata sellest, et nende kasutamine viib jätkuvalt hävitavatele järelmõjudele, tekkinud on depressioon, ärevushäired ja/või muud terviseprobleemid

Need sümptomid annavad haigusest täpse pildi. Kasutades seda testi on võimalik anda hinnang iseenda ja oma lähedaste olukorrale. Samas ei ava need kriteeriumid haiguse mehhanismi, selle põhjuseid, ravimeetodeid ega ka meetodeid, kuidas seda kindlasti ravida ei tohiks.

ALKOTEST
  1. Täida narkotest
  2. Kui testi läbides saad teada, et tuleb meiega ühendust võtta, siis helista 5564 0023 või kirjuta libertas@libertas.ee
  3. Lepime kokku esmakonsultatsiooni aja, mille hind on 50
  4. Teraapiavõimalused:
    TASUTA
    - läbi Töötukassa rehabilitatsiooniprogrammi
    - läbi Sotsiaalkindlustusameti rehabilitatsiooniprogrammi
    TASULINE
    - 890 € 6-kuuline programm
    - 100 € kuus 12 kuuline järelmaksuga programm
    HINNAKIRI

BRONEERI AEG

Uimastisõltuvus on haigus

KÕIK UIMASTID MÕJUTAVAD ALATI ja PIDEVALT INIMESE TEADVUST.

Uimasti ehk narkootikum ehk mõnuaine on psühhotroopne aine, mis tekitab sõltuvust. Mõju omapärade järgi liigitatakse uimasteid depressantideks, ergutiteks ja hallutsinogeenideks. Narkootilise aine e uimasti mõistel on meditsiiniline, sotsiaalne ja juriidiline tähendus. Oma keemiliselt olemuselt on narkootiline aine eelkõige psühhoaktiivne element, mis on kantud Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja  ja mida reguleerib Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus (lühend - NPALS).

Narkootiline aine mõjutab inimese psüühikat - pidurdab psüühilisi protsesse, tekitab või suurendab hallutsinatsiooni efekti. Samuti tänu laialdasele levikule kutsub esile negatiivsed sotsiaalsed tagajärjed.

Uimastite mõju all inimese teadvus hakkab muutuma. Igale inimesele on mõju erinev. Just see teadvuse muutumises olek mõjub peaaaju nendele osadele, mis vastutavad mõnu tundmise eest. Teiste sõnadega on see “kaif”. Kaifile eelnevat olekut nimetatakse venekeelse sõnaga priihod. Mõlemad olekud on olenevalt inimese organismist ja ainest erineva iseloomuga ja ka ajalise pikkusega. Priihod tekib narkootilise aine konsentratsiooni järsust tõusust veres, mis hakkab teatud aja möödudes aeglaselt langema. Sellegi poolest, narkojoobes isik tunneb veel pikka aega eufooriat. Seda eufooriat, mis lõpuks kaob, nimetatakse ”ihaks", "himuks”. See võib olla nii avalik, kui ka peidetud. Pärast narkootilise aine lõplikku verest väljumist, kui tegemist on olnud korduva tarvitamisega, saabuvad füüsilised võõrutusnähud. Selle haiguse algsetes etappides on omane ka depressioonile sarnane olek e psüühilised võõrutusnähud. Haiguse edasi arenedes e tarvitamise jätkudes liituvad sellele ka füüsilised võõrutusnähud.

Ehk siis, uimastite pidev tarvitamine tekitab tarvitajatel psüühilist ja/või füüsilist sõltuvust.

Psüühilist sõltuvust iseloomustab püsiv või perioodiline kirglik, kontrollimatu tõmme tarvitada uimasteid. Uimasti muutub vajalikuks just selle mõjul tekkinud meeldiva emotsionaalse tegevuse tõttu. Uimasteid pidevalt tarvitades hakkavad arenema emotsionaalsed ja käitumuslikud kõrvalekalded tavapärasest normaalsusest.

Füüsilist sõltuvust iseloomustavad organismi biokeemiliste protsesside järsud rikkumised. Need tekivad, kui uimastitest ja ravimitest saavad meie organismi bioloogilise, psühholoogilise ja sotsiaalse funktsioneerimise vältimatu osa.

Uimasti- ja ravimisõltuvuse väljakujunemise aluseks on uute harjumuste tekkimine – uimasti ja/või ravimi järele tekib püsiv vajadus ja seepärast ei saa neid enam oma elust eemaldada.

Emotsionaalne elu

Peale ülalkirjeldatud probleemide muutub sõltlase emotsionaalse elu üheks osaks ka keemilise sõltuvuse pidev kaitsmine. Keemiline sõltlane ei soovi oma tegude ja sõnade eest mingitki vastutust võtta. Samas on tema sees pidevad piinad, enesesüüdistused, rahulolematus, häbi, vihkamine, mittevajalikkuse tunne ja hirm ning ta ei saa aru, et kõik need tunded on haiguse, mida ta eitab,  sümptomid.

Kõikide vahenditega püüab ta oma kiindumust kaitsta ja selle üle pole ta nõus isegi arutlema. Ta elab oma illusioonides, kus ta probleemid ja raskused pole kuidagi seotud tema kiindumusest psühhotroopsetesse ainetesse. Ta imestab, et miks teised võivad neid tarvitada, aga tema mitte. Ta näeb ja tunneb end ohvrina ja ümbritseb end seepärast kaasatundvate inimestega. Selleks võib olla lähedane inimene, töökaaslane või professionaal, kes ei tea sellest haigusest midagi.

Käitumine

Et oma kimbatust varjata, käitub sõltlane nagu haige inimene. Ta kehtestab ennast, on väga nõudlik, kriitiline, eitab, isoleerib end, süüdistab teisi, valetab ja manipuleerib ning kõike seda ainult enimihaldatud eesmärgi nimel – psühhotroopse aine kättesaamiseks e sõltuvusliku vajaduse rahuldamiseks e põgenemiseks oma elust ja reaalsest maailmast. Psühhotroopne aine rahuldab kõike enda alla matvat kirge, mis on tema haige närvisüsteemi tulemus. Sõltuvuse võib aktiveerida õpitud käitumisega, mälupiltidega, närvisüsteemi või füüsilise vajadusega, sooviga ennast autasustada (dopamiini tootmiseks) ja nn “kuiva joomisega”.

Isegi kõige väiksem kogus alkoholi või ravimit aktiviseerib sõltuvuse ja mõjub sellele negatiivselt. Sõltuvuse aktiviseerimisel tunded ja organism hakkavad nõudma alkoholi. See vajadus kaob, kui inimene mõistab alkoholi hävitava toime olemust, selle mõju nii mõistusele kui ka tunnetele ja hoiab ennast sellest võimalikult kaugele. Selleks on vajalik hea ja pikaajaline ravi, milles teadmiste ja teraapia abil õpitakse probleemi eitamisest ülesaamist ja nägema elu selle tegelikkuses.

Pärilikkus

Alkoholismi pärilikkust  on uuritud kümneid aastaid ja erinevate uuringute tulemusel on selgunud, et alkoholismi mõjutavad paljud geenid. Geenid ise ei kutsu esile haigust ja ei muuda inimest, kuid need juhivad kesknärvisüsteemi muutusi.

Analüüsides geene, mis vastutavad alkoholismi arengu eest on jõutud järeldusele, et  pärilikkuse teel saadud muteerunud geenid muudavad närvirakkude struktuuri selliselt, et need võtavad joovet tekitava aine mõju reeglipärasena st organismi normaalse seisundina.

Tänu pidevatele uuringustele on kindlaks tehtud, et emotsionaalse tundlikkuse tõus pärast sõltuvusaine tarbimist on närvisüsteemi poolt põhjustatud reaktsioon. Kuid millal võib öelda, et inimesel on sõltuvushäire keemiliste ainete suhtes?  Kas see on juba sündides või tekib see alkoholi, narkootikume ja ravimeid tarbides? Isegi kui inimesel on pärilik sõltuvushäire on selle käivitumiseks vaja tarbida eelpool nimetatud keemilisi aineid. Tarbimisprotsessi alguses ei erine sõltuvushäirega inimene mitte kuidagi nn. tavalisest inimesest, kuid tarbimise edenedes muutub ta haigus krooniliseks. 70% kroonilistest sõltlastest said juba esimest korda tarbides suure naudingu osaliseks. Tavaliselt (mõne erandiga) on neil kõigil suguvõsas sõltuvushäirega inimesi.  Pole harv juhus, et sõltuvushäire all kannatajal on olnud hea lapsepõlv ja hea positsioon ühiskonnas. Haigus ei vaata, keda valib. Haiguse üks  sümptom -  sotsiaalse staatuse halvenemine, on keemiliste ainete tarvitamise tulemus.

Haiguse geneetiline pärilikkus on tugevam kui skisofreenial või diabeedil, kuid tihtipeale arvatakse, et tegemist on tahtejõuetusega või psüühikahäirega.

Üks inimene kümnest võib haigestuda sõltuvushäiresse olenemata sellest kas ta seda tahab või mitte ja veel 10% asuvad riskipiiril. Ülejäänud 80%-l on närvisüsteemi sellisesse olekusse viimine seotud suurte raskustega, kuigi närvisüsteemi võimekus olla tolerantne ja vajadus keemilise aine järele on ületanud kroonilise piiri, mida kutsutakse ka ”veele tõmmatud piiriks”.

Ületades selle piiri pole inimesel enam tagasiteed kontrollitud tarbimise juurde. Tarbimine muutub siis sõltuvushäire all kannatajale tüüpiliseks, mida iseloomustab eitamine ja varjamine. Aine tarvitamise hulga, koha ja aja üle kaob kontroll kas osaliselt või täielikult. Alkoholism põhjustab haigusele vastava ja iseloomuliku käitumise, kuid ei loo vastavaid inimesi. Tarvitamise lõpetanud inimene  ei erine teistest inimeste muu, kui oma kogemuse poolest.

Närvisüsteemi sõltuvus

Neurobioloogiline sõltuvushäire ehk keemiline sõltuvus tekib psühhotroopsete ainete pikaaegse mõju tulemusel närvisüsteemile ja selle mõju all toimuvate närvirakkude muutused muutuvad kroonilisteks ja tagasipöördumatuteks. Sellise närvisüsteemi võib pärida, kuid võib saada ka tarvitades aineid soodsas pärilikus keskkonnas. Inimese ajus on 100 miljardit närvirakku, mille üheks funktsiooniks on selliste neuromediaatorite nagu dopamiin (naudingud ja tunnustus), GABA (eesti keeles gamma-aminovõihape ehk GAVH) (rahustamine), serotoniin (tuju tõstmine) ja glutamaat (aktiviseerumine) edastamine. Närvirakkude üheks ülesandeks on närvisüsteemi ehituse kodeerimisel osalevate geenide “süütamise” ja “kustutamise” teel ainevahetuses osalemine. Psühhotroopse aine manustamisel satub aju kriitilisse seisu, sest selline aine segab neuromediaatorite normaalset tööd.

Haiguse arengu üheks kõige olulisemaks momendiks on närvirakke ümbritseva keskkonna pidev alkoholiga või mõne teise psühhotroopse ainega ületäitumine.  Inimestel, kes on pärilikult tundlikud selliset ainete suhtes, toimub haiguse kroonilise piiri ületamine kiiresti. Selleks on vaja lihtsalt raku ainevahetuses pidevat alkoholi olemasolu ja mida noorem on organism, seda kiiremini muutus toimub. Sellises olukorras peavad geenid reageerima, et organism adapteeruks ja jääks ellu. See on aga närvirakkudele pidev stressiolukord ja lõppude lõpuks see olukord muudab rakkude ehitust ja epigeneetikat sellisel moel, et närvisüsteem hakkab pidevalt alkoholi juurde nõudma. Pärast seda muutubki alkoholism krooniliseks ja inimene ei joo enam mõnu ja lõdvestumise pärast, vaid selleks, et närvisüsteem saaks oma “normaalses” olekus olla. Selline alkohoolik kutsub nii endas kui ka ümbritsevates esile depressiooni ja tujutu olemise. See kehtib ka teiste psühhotroopsetest ainetest sõltuvuses olijate kohta. Iga kord kui sõltlane tarvitab kasvõi väikese koguse psühhotroopset ainet aktiviseerub närvisüsteem koheselt ja hakkab seda juurde nõudma. Tsükliline alkoholism on selle üheks tüüpiliseks näiteks. Inimene võib näiteks isegi pool aastat joomata olla (nt ta peab mingil kindlal põhjusel olema kaine), kuid nagu ta ühe klaasikese võtab, nii väljub tarbimine kontrolli alt.

Aju võib ja peab täisealisena pidevalt kohanema. Neil inimestel, kellel on väiksemgi kalduvus haigestuda alkoholismi, toimub muutus “halvemas/pärilikus suunas” tänu geneetika paindlikkusele palju kiiremini kui inimestel, kellel see kalduvus puudub.

Meie põhjanaabrid tegid 60-ndatel aastatel katse rottidega. Osasid neist sunniti vee asemel alkoholi (veini) tarbima, teistele anti aga vett. Neist kellelgi polnud alguses mingit geneetilist pärilikkust alkoholismi suhtes, neid lihtsalt sunniti vee asemel veini jooma. Mõne aja pärast tekkis sõltuvus ja see muutus väga tugevaks.  Sama on ka 80% inimestega, kellel puudub sünnipärane geneetiline soodumus sõltuvuse tekkimiseks. Kui me tarbime pidevalt ja pikka aega alkoholi ehk mõjutame  närvisüsteemi alkoholiga, siis me mitte ainult ei muutu sõltuvaks sellest, vaid haigus muudab ka meie genoomi (ehk need geenid mis hetkel pole aktiivsed, lülituvad alkoholi tarbimise tagajärjel sisse, tekitades uue töötava geenikombinatsiooni).

Mõeldes järelkasvule – isegi kui teil puuduvad alkoholismi geenid – tuleb meeles pidada, et suure koguse alkoholi tarvitamine enne viljastamist või raseduse ajal võib lapse genoomi muuta alkoholismi suhtes vastuvõtlikuks. Mis võib omakorda hakata tema järeltulijaid mõjutama jne. Probleemi tuleb jälgida põlvest põlve. Kuna alkoholism, narkomaania ja ravimisõltuvus on paljuski mõjutatud pärilikkusest, siis pole selle teke kellegi süü. Inimesel endal pole süüd alkoholismi ega teistesse keemilistesse sõltuvustesse haigestumisel, kuid tal on vastutus sellest terveneda.

Haiguse üldised sümptomid

Me teame, et keemiline sõltuvus on närvirakkude esmane haigestumine, kuid millised sümptomid on iseloomulikud sellele haigusele? Allpool on kirjeldatud mõningaid haigusest tekkinud probleeme, mis näitavad, et sõltuvus on haigus, mis sisaldab endas inimelu kõik külgi, ka emotsionaalset poolt.
Füüsilised probleemid:

  • Tugev sõtuvuse sündroom, vajadus psühhotroopse aine järele
  • Vigastused, luumurrud, lihasevenitused jms.
  • Probleemid seedetraktiga, söögitoru põletikud, diabeet, vähk
  • Probleemid nahaga, lööbed
  • Kõrge vererõhk, südame rütmihäired, krambid, avitaminoos
  • Kosmeetilised ja probleemid välimusega, tursed
  • Närvilisus, pidev erutusseisund
  • Mälu nõrgenemine ja muud ajukahjustused

Psüühhilised probleemid:

  • Depressioon
  • Meeleolukõikumised
  • Kirg alkoholi järele (sõltuvus)
  • Haiguse sümptomite eitamine
  • Unetus
  • Paanikahäired
  • Rahutus
  • Iseloomu muutumine
  • Pidev erutusseisund

Sotsiaalsed probleemid:

  • Ebanormaalne suhtumine lähedastesse
  • Inimestega suhtlemine tugineb kulisside hoidmisele
  • Otsitakse võimalust alkoholi tarbida väljaspool kodu
  • Probleemid tööl, haiguslehed
  • Sotsiaalsed suhted muutuvad selliseks, et oleks mugav alkoholi tarvitada (töö, sõbrad)
  • Lahutus, probleemid suhetes lastega
  • Materiaalsed probleemid

Hingelised probleemid:

  • Hinge müümine alkoholile
  • Elu pudelis
  • Moraalsete väärtuste kaotamine
  • Enesehaletsemine/ohvriseisund, miks keegi mind ei aita?
  • Isiklike moraalinormide kokkukukkumine
  • Iseenda ja oma isiksuse kaotamine

Terminoloogia

Kuritarvitaja – seda nimetust kasutatakse tarvitaja puhul, kes tarvitab alkoholi või muid keemilisi sõltuvust tekitavaid aineid rohkem kui tavaliselt normaalses sotsiaalses keskkonnas tarvitatakse.

Sõltlane (alkohoolik/narkomaan/ravimisõltlane) - inimene, kellel on krooniline närvirakkude haigestumine e neuroplastika muutus. Ta ei pea tarvitama tihti, kui alustades tarvitamist ei saa ta pidama olenemata psühhotroopse aine või ravimi poolt põhjustatud suurtest probleemidest. Psühhotroopsed ained mõjutavad sõltlast olenemata sellest, kas ta on purjus või kaine.

Krooniline (allakäinud) sõltlane -  inimene, kes on vajunud päris põhja. Ta on muutunud asotsiaalseks, ei varja enam ainete tarbimist ja tarvitab neid või nende aseaineid häbi tundmata ühiskondlikes kohtades. Sellise inimese ravimine nõuab pikka toibumisaega enne ravi alustamist. Paljud sellised inimesed kannatavad neuroloogiliste traumade käes ja nende siseorganite töö on kahjustatud.

Sõltuvushaigustega kaasneb palju teadmatust ja häbi. Automaatselt seostatakse sellega tõrjutust ja allakäiku. Tegelikkuses on allakäinud sõltlasi ainult 3-4%. Psühhotroopsete ainete ja ravimite kuritarvitajad võivad tarvitada aasta jooksul mitmeid kordi rohkem kui sõltlane, sealjuures ise sõltlaseks muutumata. Alkoholismi, narkomaaniat ja ravimisõltuvust ei saa mõõta tarvitatud koguse vaid kvaliteedi järgi. Ehk mis toimub inimesega siis, kui ta tarvitab ja mis toimub siis, kui ta ei tarvita, kuigi väga tahaks.

Ravimid

Ravimid toimivad sõltlase närvisüsteemile peamiselt samamoodi nagu psühhotroopne aine ja viib kroonilise joobe tekkimiseni. Alkoholism, narkomaania ja segatarvitamine on lõppude lõpuks ikka üks ja see sama. Kõik need ained mõjuvad kesknärvisüsteemile ja kokku on see keemiline sõltuvus.

Keemilise sõltuvuse ravimisel ei saa me asendada näiteks alkoholi bensodiasepaamiga või opioididega kui me tahame sõltuvusest vabaneda, sest need ained annavad sama efekti kui alkoholgi.

Kainus on sõltlase jaoks kõige tähtsamaks faktoriks elukvaliteedi tõstmisel. Ravi juures on kõige olulisem, et inimene saaks informatsiooni ja teraapiat kaine peaga. Psühhotroopsetest ainetest ja ravimitest loobumine ja elukvaliteedi tõus saavutatakse parimal ja effektiivsemal moel siis, kui ravinõustajateks on spetsialistid, kellel endil on taastumiskogemus (sõltuvuses olnud ja sellest väljunud inimene).

Mõeldes alkoholismi, narkomaania ja ravimisõltuvuse ravile medikamentidega on kesknärvisüsteemi vabastamine sõltuvusest ainukeseks  viisiks ja tabletid siin ei aita. Kaugemas tulevikus võib appi tulla ka genoteraapia, kuid tänasel päeval sealt abi pole veel tulnud.

Ja milleks meile vaja keemilist sõltuvust toetavaid ravimeid, kui meil on sõltlast kainusele viiv hea ja kontrollitud ravimeetod juba olemas. Kaine sõltlane on südamest tänulik, et ta ei pea enam kunagi jooma.

Selleks et olla terve, et lubada oma organismil sisse lülitada oma isetervenev funktsioon, pole vaja aineid juurde manustada, vaid hoopis vähendada nende kogust ja lõpuks neist hoopis loobuda.