“Pole absoluutselt vahet, mida sõltlane tarbib, olgu selleks odav õlu, tuhat eurot maksev konjak, puhas kokaiin või riivitud kohvitopside segu amfetamiiniga, tulemus on üks: lõpuks oleme nende ainete ori ja kaotame oma elu üle kontrolli,” rõhutas kogemusnõustaja Kalle Hallik, endine alkohoolik. Eestis on kokku 15 000 narkomaani ning noorte tarbijate hulgas on Eesti Euroopas esirinnas.

Artikli autor on Krista Kiin ja see ilmus ajalehes Pealinn, tervet artiklit saate lugeda aadressil https://pealinn.ee/2022/04/18/haigla-saab-pakkuda-soltuvuses-lastele-ravi-kuid-ei-asenda-hoolivaid-vanemaid/. Avaldame oma kodulehel ainult meie kohta käinud osa.

Vaimse tervise keskuse Libertas kogemusnõustaja ja juhataja Kalle Hallik oli kunagi 24 aastat alkoholiga kimpus. “Oma esimese pitsi võtsin 14-aastaselt ja lõpetasin 38-aastaselt,” selgitas mees. “Klassiõe sünnipäeval juhuslikult joodud “Vana Tallinn” šampusega käivitas minus sõltuvushulluse. Juba esimese purjusolekuga olin nö tehtud. Tunne, mis tekib hetkel, kui alkohol hakkab mõjuma – sellele ei sarnane miski! See on absoluutse vabaduse tunne, mitte miski ei tundu sel hetkel võimatu, ükski hirm ei ole enam reaalne. Alkohol tekitas minus õnne- ja joovastustunde!”

Sellest hetkest pöörles Halliku elu alkoholi ümber, kuigi ta ei pidanud seda toona sõltuvuseks. “Lõpetasin keskkooli neljade-viitega, sain õppimisega hästi hakkama, olin aktiivne noor inimene, tegin sporti ja bändi, organiseerisin pidusid,” rääkis mees. “Kuid kogu mu tegevus oli seotud alkoholiga – ikka pidin olema natuke “vine” all.”

Lapsepõlve hirmud võimendavad sõltuvust

Kalle Hallik pärineb tavalisest maaperest. “Nõukaajal töötasid vanemad koolis, aga ka kasvatasid talumajapidamises kõike, mida kasvatada sai,” meenutas ta. “Väliselt oli kõik korras. Kuid keemiline sõltuvus on peamiselt geneetiline haigus. Uuringud näitavad, et kui suguvõsas on sõltuvus, on järeltulijatel neli korda suurem võimalus seda haigust põdeda. Mu sõbrad ja kaaslased olid pisut samasugused, aga suurem osa neist lõpetas hullema pidutsemise, kui tekkisid perekond ja lapsed.”

Hallik aga pidama ei saanud. “Sõltuvuse küüsi ei saa meid viia sõbrad ega kaaslased,” märkis ta. “Nemad saavad mu enda ebanormaalset tungi meeleolu muutvate ainete järgi ainult toetada, kuid aineid oma kehasse viime ikka meie ise. Vastutus tarvitamise ees on minul endal.”

Tänaseks 19 aastat kaine olnud mees tunnistab, et omal ajal proovis ta igasugust jama. “Pole absoluutselt mingit vahet, mida sõltlane tarbib – on see odav õlu, tuhat eurot maksev konjak, puhas kokaiin või riivitud kohvitopsid segamini amfetamiiniga. Lõpuks oleme nende ainete ori ja kaotame oma elu üle kontrolli,” kinnitas ta.

“Kontroll läheb haiguse – keemilise sõltuvuse kätte. Piltlikult väljendudes istun ma autos kõrvalistmel ja rooli taga on põlevate silmadega hull, kelle ainuke eesmärk on enne kaljult allasõitmist võimalikult paljudele teel ette jääjatele valu ja vaeva tekitada. Kas see juhtub ühe-kahe või 10-20 aastaga, oleneb juba sõltlast ümbritsevast keskkonnast ja selleks ajaks välja kujunenud isiksuseomadustest. Laias laastus hirmude kogumist, mille me lapsepõlvest kaasa oleme saanud,” lisas Hallik.

“Alkohoolik, uimasti- ja ravimisõltlane ei õpi mitte kunagi – ka pika kainuseperioodi järel – normaalselt aineid tarvitama. Kui ma olen uimastisõltlane, pole mulle lubatud ka alkohol, rahustid ja opioidid, sest needki viivad mind samasse hullusse. Sama kehtib kõikide meeleolu muutvate ainete kohta ehk alkohoolik ei tohi tarvitada ka kanepit jne. Kuid kainelt õnnelikuks võivad saada kõik. Selleks on vaja, et inimene julgeb endale ausalt otsa vaadata ja oma elu eest ise vastutuse võtta. Teised pole minu näruses elus süüdi, ikka mina ise, mis tähendab, et ma saan sellest välja tulla ka ise. Kui see tingimus on täidetud, saab inimest aidata.”

Noorte hulgas on levinum uimasti kanep

Eestis on kindlaks tehtud, et peamiselt alustavad noored narkootiliste ainete tarvitamist 14-15-aastaselt, poisid varem, kui tüdrukud. Üle kolmandiku ehk 38% eesti 15-16-aastastest õpilastest on elu jooksul mõnda uimastit proovinud. See näitaja ületab euroopa liidu keskmise.

Eesti täiskasvanud elanike tervisekäitumise 2020. aasta uuringu järgi on levinuim uimasti kanep, mida tarvitavad eelkõige nooremad inimesed. 16-24-aastaste meeste seas oli 2018. aastaga võrreldes kanepi tarvitamine kasvanud üle 10% ja naiste seas üle 6%. Noored kasutavad koos alkoholi ja kanepit, aga ka mokatubakat, vähem stimulante, harva LSD-d. Libertases on aastast aastasse teismeliste sõltuvusnõustamisel käivate teismeliste hulk aina suurenenud. Libertases on meil noorte jaoks mõeldud programm SELGE NOORUS. Uimastavate ainetega seoses tullakse isegi alates 12. eluaastast.

Tarvitamine koroona ajal

Alkoholi-, ravimi- ja uimastisõltuvused on koroona olukorras kindlasti süvenenud ning juurde on tulnud ärevushäireid, depressiooni ja suitsidaalsust. Viimaste aastate kõige suurem probleem on just psühhotroopsete ravimite kuritarvitamine. Rahustite ja uinutite kuritarvitamist kohtab ka täiesti tavaliste, korralike pereinimeste hulgas, kes uimasteid ei pruugigi.

Kuid ikkagi enim kahju teeb alkohol ja seda just eelkõige keskealiste ja vanemate inimeste hulgas. Halliku sõltlase-elus jõudis kätte hetk, mil vanamoodi enam edasi minna ei saanud. “Pärast üht järjekordset 3-4 päeva pikkust tsüklit jaanipäeva paiku, mil kõik sugulased olid mind mitu päeva püüdnud telefonitsi kätte saata ja mina olin tolleaegsete sõprade-joomakaaslastega unustuseni pidutsenud, tekkis küsimus, kas elu või surm,” kirjeldas mees.

Toona käis ta umbes kord kuus Wismaris tuttava psühhiaatri juures jutuajamisel, too püüdis aidata, kuidas sai.

“Viimasel korral polnud psühhiaatrit kohal, ma vihastasin, olin pohmellis ja ärritunud. Nägin seinal pisikest AA-sse kutsuvat sildikest. Lõin numbri telefoni ja helistasin. 20 minuti pärast algas koosolek ja ma jõudsin kohale. Sealt algas taassünd.” Veel pikka aega vaatas mees oma elu kahes etapis: enne AA-d kui põrgut ja pärast kaineks saamist kui päris elu. Siiski võttis haigusest väljatulek väga pikka aega.

“Olin küll kaine, kuid rahulolematus iseenda ja oma eluga oli mõnel päeval lausa väljakannatamatu,” rääkis Hallik. “Kui oled 24 aastat teinud kogu aeg ühte ja sama, reageerinud kõikide emotsioonide tekkimisele ainete tarvitamisega, ei muuda seda mustrit paari aastaga. Kui tegeleda aktiivselt sõltuvuse psühholoogilise poolega, läheb keemilisest sõltuvusest toibumiseks umbes viis aastat. Alles pärast seda on mõtlemine, suhtumine, tundeelu ja käitumine nii palju muutunud, et äkilisi tagasilangusi ei tohiks enam tekkida. Minul läks oluliselt rohkem aega.”

Libertase sünd

Umbes seitsme aasta eest tuli Kalle Halliku juurde üks tolleaegne sõber jutuga, et kõikides naaberriikides on olemas nn Minnesota-tüüpi kliinikud sõltlastele, ainult Eestis ei ole. “Siit läks lahti mu totaalne muutumine,” jätkas Kalle.

Ta läks Soome ühte suuremasse Minnesota-tüüpi kliinikusse praktiseerima ja õppima ning lõpetas Eestis kogemusnõustamise kooli. “Alates 2016. aastast on minu loodud Libertas Kliinik olnud mu täistöökoht,” tõdes Hallik.

“Seega, kogemusnõustajana on võimalik end ära majandada ja nüüd ka umbes 20 psühholoogile, terapeudile ja kogemusnõustajale tööd anda. Me ei diagnoosi, kuid aitame psüühikahäiretega inimestel aktiivsesse, ka tööellu tagasi pöörduda. Aitame peale keemilise sõltuvuse veel hasartmängu-, ekraani-, kaas- ja suhtesõltuvuse, depressiooni, ärevushäire, leina ning traumajärgsete psüühikahäirete korral. Meil on palju grupiteraapiaid, teeme tööd ka individuaalselt.”

Hetkel käib Libertases erinevatel nõustamistel, rehabilitstiooniteenusel ja teraapiates ca sadakond inimest.

Hallik kinnitas, et tänapäeval on keemilises sõltuvuses inimesel Eestis juba palju võimalusi ja eri rehabilitatsioonikeskusi. Lisaks tegutsevad AA rühmad pea kõigis suuremates linnades.