Lugu on ilmunud 16. märtsil 2017 “Õhtulehes

Jan Uuspõld: püsin kaine tänu armastusele ja Anonüümsetele Alkohoolikutele

Tekst: Jaanus Kulli, foto: Stanislav Moškov

“Ilma Anonüümsete Alkohoolikute sõpruskonnata mina ei suudaks,” on juba kuuendat aastat kaine näitleja Jan Uuspõld üdini aus. Ta tunnistab, et vaid üksainus pits võiks ta uuesti hoobilt kuristikku tagasi paisata. Õnneks pole AA-liikumine ainus, mis tal sellest pitsist hoiduda aitab – vähemalt sama tähtsal kohal on kõige lähedasemad inimesed.

Kui Jan hakkas alkoholi tarbima, ei mõelnud ta tagajärgedele. Kuni ta sai aru, et kui ta nii jätkab, lõpeb see kõik väga halvasti. Õnneks umbes samal ajal astuski Jani uksest sisse tema tulevane armastatu.

Jan tunnistab, et punnis abikäele pikalt vastu. “Elasin oma elu edasi ja mõtlesin, et ega ma ikka nii jobu ka ole, pean ikka ise hakkama saama. Siis hakkas tunduma, et peaks kuidagi vastama sellele. Ja siis hakkasin mõtlema, et millega ma pean vastama – mul pole ju mitte midagi, olen üks väärtusetu s…ta tükk,” muigab Jan kunagisele elule tagasi vaadates mõrult.

“Et mida mul ikka vastu anda on. Või mille eest ma teda tänan, kui ta mu elu segab. Aga jah, see abi vastuvõtmine ja oma elu mustrist väljamurdmine nõuab teatud julgust. Süda tuleb avada! Kui sa südame avad, sõidab armastuse vägi läbi su elutoa seina ja istubki sul korraga ilusti elutoa diivanil.”

“Kui sul on vaid silma näha, et praegu juhtub midagi taolist, mida sa pole mitte kunagi varem elus tundnud. Sa ei hakka jonnima, ei hakka ühtegi tingimust esitama, muutud alandlikuks ja teed just nii, nagu ütleb inimene, kes sind tahab aidata. Siis läheb hästi, muidu ei tule muutust.” Tagantjärele aimab Jan ka tollase vastupunnimise põhjuseid. “Kipume elama oma elusid mustreid mööda, mis tegelikult on turvaline ja hea. Aga kui satud pahelisse mustrisse, võib see samuti tunduda sulle turvaline, kuigi tegelikult hävitab sind. Sealt välja hüpata nagu ka ei julge. Et pole mul viga midagi. Sõbrad ütlesid, et täitsa hea etendus oli. “Kas ma liiga täis ei olnud?” – “Kuule, üldse polnud aru saada,” matkib Jan siinkohal ilmekalt purjus näitleja ja ta sõprade dialoogi ning puhkeb seejärel homeeriliselt naerma. “Ja siis sa mõtled, et pole häda midagi, siis ma võin homme ka sedamoodi etendust teha. Ja ma tegingi. Olin umbes kümme aastat purjus peaga laval!” tunnistab ta avameelselt.

“Alkohol ei ole halb, väga hea on!”

Pea sama häid sõnu on tal öelda ka Anonüümsete Alkohoolikute sõpruskonna kohta. “Minu meelest on see geniaalne süsteem ja filosoofia. See aitab muuta, samas seab see sind silmitsi tõsiasjaga, et elu tuleb muuta. Igaveseks. Sul ei ole muid kohustusi, kui et oled kaine. Ja kaine ei ole sa mitte kellegi teise, vaid iseenda jaoks,” ütleb Jan.

Samas ei kuulu Jan nende hulka, kes ütlevad, et alkohol on halb. “Ei ole halb, väga hea on! Lihtsalt on üks piir, mida mõned tunnetavad ja mõned ei tunneta – juhul kui piir on ületatud. Mina kuulun nende hulka, kellel on allergiline reaktsioon alkoholi vastu. See muudab mu psüühikat, ma ei tunneta enam seda piiri, mul kaob kriitikameel enda, maailma ja kõige suhtes.”

Samas üllatab ta mõttekäiguga, et tal pole midagi ei alkoholi ega ka teiste meelemürkide poodide vastu. “Aga kindlasti ei tohiks alkoholi müüa toidupoes. See on tõesti üks asi, mis mulle pinda käib, sest aeg, kui püüad alkoholi nõiaringist välja tulla, on väga raske. Sel ajal mõjub iga väiksemgi vilksatus klõnksatusena kurgus. Ei tohiks olla mingi probleem, kui oled toidupoe ostud ära teinud, astuda kolm-neli sammu kõrvale alkoholipoodi. Aga mis meil toimub: suures kaubanduskeskuses, kus ma olen koos lapsega, hüütakse mulle kõlarist kõrvu: “Lugupeetud külastajad, alkoholi müük lõpeb poole tunni pärast.” Mida sellest teadaandest välja lugeda? Vaata, et sa ei unusta alkoholi osta!”

Jani poolest müüdagu eraldi olevas alkoholipoes ükskõik mida. “Seal võiks müüa alkoholi, kanepit, LSDd. Aga et see kõik oleks puhas kraam, mitte mingisugune põrandaalune kaup! Miks see narkoasi meil nii hull on, ongi see, et lastekodu taga on meil sisuliselt narkootikumide puhvet. Kindlasti paljudele ei meeldi, et ma seda juttu räägin, aga see turg on valedes kätes. Kui meil – ehk siis riigil – oleks julgust võtta see turg enda kätte…”

Probleemidega tuleb võidelda

Aga paraku seda julgust ei ole, nendib Jan. “Aetakse mingisugust muud juttu. Proovisin kunagi ühele narkopolitseinikule rääkida, et kujuta ette, kui kanep oleks legaalne. Ta tõmbas selgroo otsekohe viltu ja hakkas mulle selgitama, mismoodi mõjub kanep närvisüsteemile. Ütlesin, et ma ei räägi mitte sellest praegu, et tean, kui ohtlik kanep on, aga selles asi ongi, sellepärast see ei tohigi meil suvaliselt turul vedeleda. See teeb äärmiselt palju kurja, kui selle üle pole mitte mingit kontrolli. Aga olgem ausad, praegu pole. Ja kui politsei käib koolides õpilastest kriminaale tegemas, ei ole see probleemiga võitlemine. See on lihtsalt elude ärarikkumine, aga ei midagi enamat.”

Jan tunnistab, et julgebki sellepärast nendel teemadel sõna võtta, et on omal ajal samade asjadega väga palju kimpus olnud. “Mis küll ei tähenda, et ma oleksin alkoholi ja narkootikumide tarbimise pooldaja. Samas ei ole nad ilmtingimata halvad. Selles see trikk ongi, et nad on head, teevad meeleolu heaks. Ainult tagajärjed on halvad, kuid noorest peast ei mõtle tagajärgedele.”

Praeguseks on ta olnud puhas poiss kuus aastat ega suuda enam uskudagi, et purjus peaga võiks lavale ronida. 30. märtsil astub ta Ingmar Bergmani näidendi “Talvevalgus” Theatrumi lavastuses rahva ette pastor Toomasena, kes vaevleb ummikseisus, kuid keda vajavad teda ümbritsevad inimesed, teiste seas ka kooliõpetaja Marta, kes teda tuliselt armastab. Ja selline on ka Jani armastuse lugu.

Jälgige meid ka sotsiaalmedias:
RSS
Follow by Email
Facebook0
Facebook
Google+0
Google+
https://libertas.ee/2017/04/24/2754/