Alustame meie programmis osaleva Roberti lugude postitamist, mille esmaavaldamine toimus Buduaari kodulehel.

Eelmisel kevadel vastas üks mu sõber minu pikale tiraadile, kuidas minu elus pole eesmärki, ootamatu küsimusega: kui tihti sa veinitad? Vastusega läks aega pikemalt, ent nüüd jõudsin kohale. Raske on mõelda oma veinijoomisest kui elumuutvast harjumusest. Nüüd on see käes – olen ennast tunnistanud alkoholisõltlaseks ning kõigele lisaks veel ravimi – Xanax – sõltuvuses virelevat. Ilma ei tulnud ju und peale veinitamist.

Ühel hetkel juhtusin Libertas kliiniku kodulehele, kus tegin ära testi ning selles sisalduvad küsimused äratasid üles minu mineviku. Olen 44aastane mees. Esimese napsi võtsin 16aastaselt, ent edasi pole ma suutnud end mahutada klassikalise alkohooliku mudelisse: kuni ülikooli alguseni sai peol ikka aeg-ajalt võetud napsu, ent see oli ikka lõbu pärast, mitte et purju jääda ja eemalduda oma elust. Esimene mälukas oli küll juba 19aastaselt ja seda sõjaväes. Samas tulin eluga hästi toime. “Mul on naine, kaks last, maja, vägagi tasuv töökoht, maja ees kaks autot.” Täpselt nii ma alati mõtlesin, kui hakkasin tundma, et napsutamine segab elu ja sõnastasin siis kohe selle ringi – elu segab napsutamist ja siis oli see nii naljakas. Pikim paus oli kolm aastat karskust, mäletan esimest veinipokaali peale seda – jube vastik ja harjumatu maitse oli sellel kvaliteetveinil, kuid pigistasin ta ikka alla ja järgmine kord polnudki see enam nii hirmus. Muide, selle kolme kaine aastaga kaotasin enamiku sõpradest, ühised teemad kadusid ning jutud ei klappinud enam.

Nii, miks ikka siis täna ja mina? Tervis ju korras, raha on, keegi pole ju midagi ütelnud ka mu napsutamise peale… Oot-oot, mälukontroll, mis järgnes kliiniku kogemusnõustaja kabinetis, tuvastas midagi muud. Ma ei olnud tahtnud kuulata teisi ja tõepoolest keegi otseselt kõvasti ei karjunud ka, ikka väike vihje siit ja teine sealt. Sain aru, et soov juua ja seeläbi mitte kuulata signaale väljastpoolt on mulle sõltlasena omased – keskendusin alkoholile, mitte oma elule. Lugu, mis hakkas lahti rulluma minu mälus, näitas, et pidev hoogne tarbimine oli muutnud minu pildi endast ning maailmast ebaadekvaatseks – nägin seda, mis sobis minu plaaniga tarvitada alkoholi. Kõverpeegel suhetes maailma ja teiste inimestega. Kui sellele lisada veel pidevalt suurenev igahommikune pohmell ning süütunne oma poole võimsusega elatud elu pärast nende ees, kellele ma olen lubanud olla olemas: lapsed, abikaasa, töökoht, sõbrad, vanemad… Sain aru, et tahtsin oma päriselu tagasi. Selget, pohmellita, adekvaatsete suhete ja maailmapildiga ning eelkõige eneseaustusega ning tundega, et olen andnud endast parima oma elu hüvanguks.

Esimene kohtumine Libertas kliinikus

Sõitsin autoga ja mõtlesin taas kord, mitmekümnendat korda ilmselt – kas ma tõesti olen alkohoolik, sõltlane? Lähen ma õigesse kohta? Leidsin küsimusele alkohoolselt kompromissvastuse – on, mis on, aga tarbida alkoholi vähem on kindlasti mõistlik valik. Rõõm oli suur, kui kogemusnõustaja polnudki relvastatud valge kitliga, vaid lahti rullus selge ja arusaadav vestlus meie vahel. Kardetud häbi-häbi ei tehtudki! Minu jaoks avanesid kolm selget valikut, kui olime vestluse ja testidega välja selgitanud minu alkoholi tarbimispildi. Diagnoos jäi ebaharilikul kombel minu enda valida: kas ma olen tavatarbija (pole vaja midagi muuta, ent on suur tõenäosus saada mõni krooniline terviserike), liigtarbija (kui tarbimist ei vähenda, siis olen varsti sõltlane) või alkohoolik (kui jätkan tarvitamist, siis on ainult aja küsimus, millal pangast „kirsturaha“ välja kirjutatakse). Huvitaval kombel ei hirmutanud mind valikuna isegi „alkoholisõltlane“, sest just sellise diagnoosi ma endale kirja panin. Kaine pilguga tagasi vaadates polnud meie vestlusele ja testidele lihtsalt muud vastust. Ja taas üllatusin, kui rahulik ma olin seda tõdedes ning personaalset teraapiaplaani kokku leppides kogemusnõustajaga. Mulle tekkis justkui põhi jalge alla, millele toetuda, ning edasise elu esimesed sammud teha, selge ja rahulik tunne. Rahu sai ka minu see osa, kes salamahti kahtlustas kliinikut salasepitsustes karskusliikumise otsusekindlate ning nõudlike tegelastega – ei ajanud kogemusnõustaja mulle peale vägisi kainust, ent sellest sai minu haiguse juures mulle ainuvõimalik valik.

Isegi see, et alkoholisõltuvus on haigus ning mu valik on kas õppida sellega elama elik saada viinakuradiga (kujutlesin, et ta istub mu vasakul õlal) sõbraks ja saada oma elu tagasi või endise eluviisi jätkamise korral leppida allakäigutrepi kõigile astmetele kolksatamisega alates tervisehädadest lõpetades ebaadekvaatse suhtlusega maailmaga. Ja mis vist üks olulisematest asjadest – ma sain teada, et tegemist on programmiga, mis tagab 100% osaleja anonüümsuse, sest seda ei rahastata Haigekassast ja seega jäävad minu e-Tervis ja muud võimalikud riiklikud registrid teadmatusse minu „häbiväärsest ja piinlikust“ haigusest. No ega tegelikult pole ka tore, kui see üles tähendatakse, kuigi tänaseks on esmane häbi- ja piinlikkusetunne läbi esimese nädala programmis ununema hakanud. Haigused käivad ikka inimesi mööda ning täna oleks mul piinlik juba selle eest, kui ma endale ei pakuks normaalse sõltuvusevaba elu tagasisaamise võimalust. Sellise, kus iga eluraskus ei paneks mind avastama, et olen juba poes alkoleti ees ning millele järgnevad nagu filmis järgnevad sammud: halvimal juhul esimene õlu juba autos, siis pudeli lahtinööpimine, esimese 2-3 klaasi allakulistamine… ja ma polnud seda enne märganud, seega siis tahtnud märgata ja kui ei märka, siis no pole olemas ju. Sain aru, et käes on minu „põhi“ ja et igal inimesel on see põhi erinev – kes märkab seda alles pargipingil ööbides, kes ikka veel ideaalset fassaadi omades.

Asusin teele. Neljast esimesele teraapiaseansside nädalale minnes tulid kõhklused tagasi. Kes on minu kaaslased sellel retkel? Kas ma tõesti pean veetma järgneva nelja nädala jooksul kolm korda nädalas neli tundi inimestega, kes on alkohoolikud? Millised nad on? On nad ikka puhtad ja kasitud; juuksed kammitud ja kõrvad pestud? Viimane võimalus tagasi keerata. Paarikümne minuti pärast tundsin kergendust – minu kaaslased järgneval rännakul ei vastanud minu ettekujutlusele „tõelisest alkohoolikust“ – kostüümid, pintsakud, lipsud, puhtad teksad-kampsunid.

Grupiteraapia ülesehitus polnud keeruline, ent samas intensiivne – infoloeng koos aruteluga ning ülesanded, mida kaaslastele ette kandsime, samas oli lahkudes väsimus nii suur, et magasin oma esimese täisunega öö üle aastate.

Esimesel nädalal tegelesime veel kord sellega, et saada aru: me oleme haiged; me oleme õppinud oma hirme maandama ehk siis põgenema maailma raskuste eest pudelisse. Üksi tahtega meiesugune selle vastu ei saa, kuid viimase 80 aasta jooksul välja töötatud ning Euroopas ja Põhja-Ameerikas populaarne Minnesota-programm on selleks tõestatult hea võimalus, kui me programmi läbimise ajal endaga tõsiselt tööd teeme. Hea impulsi andis mulle ka see, et süstide ja tablettidega pole sellel programmil midagi pistmist, pigem vastupidi – programmis oleku ajal neid ei tolereerita. Selle kohta kirjutasime alla ka vastava lepingu. Kui oma tahtega ei saa, siis kuidas veel? Oma tahe oli küll vajalik, ent hoopis selleks, et tunnistada, et olen võimetu üksipäini võitlema alkoholi vastu. Pole võrdväärne vastane ja tõepoolest, terve mu elu on olnud elav tõestus sellele.

Otsus hakata elama alkoholivaba elu, kui sõltlase ainuvõimalik valik, saab sellel nädalal korduvalt kinnituse. Hakkasin läbi tööprotsessi nägema, kuidas minu alkohoolne elu erineb adekvaatsest tavainimese omast: käitumise impulsiivsus, hirmud, erutused ja unetus. Pidev valetamine iseendale ja ümbritsevatele. Sellest hakkaski enda elu uuesti ülesehitamine – selliste kvaliteetide taasavastamine ning oma ellu integreerimine nagu ausus, vabadus eelarvamustest ja üleolekust, leebus, alandlikkus ja leppimine olukorraga. Minu puhul avaldusid võimsad sisetunded, kui avastasin, mida tähendab ausus ja seda eelkõige iseenda ees. Kaine olles hakkasid signaalid minu sisse tulema „moonutusteta“ ning nüüd oli pingutus äraarvamata suur, kui ma tahtsin neid signaale kainena ja ausalt dekodeerida. Ahhaa-momente oli kuhjaga, enamik algul ebameeldivad, kuid kogemus näitas, et mida ebameeldivam, seda õpetlikum. Kõige meeldivam oli tunne, mis mind valdas esimese nädala lõpus – olin üle pika aja rahul iseenda ning oma otsustega. Ahjaa, sain ka oma lähedastele oma valiku ära räägitud ning hirm osutus alusetuks – erineval moel kõik aktsepteerisid seda ja pigem olid rõõmsad minu üle. Seega veel üks alkohooliku näidis-kõverpilt oli murtud. Puhas rõõm.

Buduaarile Robert

Lugu avaldatud 21 veebruaril Buduaari veebilehel
www.buduaar.ee

Jälgige meid ka sotsiaalmedias: