Alkoholism

Alkoholism (alkoholisõltuvus)

Keemiline sõltuvus on sõltuvus alkoholist, narkootilistest ainetest ja ravimitest. Keemiline sõltuvus on esmane, krooniline ja ravimatu haigus (WHO määratlus), mida iseloomustab kontrolli kaotus alkoholi, narkootiliste ainete  või ravimi tarbimise üle. Psühhiaatrid nimetavad seda haigust ka ajuhaiguseks. Alkoholism on samasugune haigus nagu vähk, allergia või diabeet.
Alkoholismi sümptomeid ja raviprotsessi on kirjeldatud nn “Jellineki sümptomitena” juba 1960. aastal (vt graafikut).

Alkoholismi põhjused on kas pärilikud (geneetilised) või alkoholi kauaaegne ja rohke tarbimine. Kuna alkoholisõltuvus on paljuski mõjutatud pärilikkusest, siis pole selle teke kellegi süü, kuid haigel on vastutus sellest tervenemise ees.
Haiguse geneetiline päritolu on tugevam kui skisofreenial või diabeedil, kahjuks tihtipeale arvatakse, et tegemist on lihtsalt tahtejõuetuse või psüühikahäirega.

Inimene on sõltlane, kui ta ise tunneb, et see segab tema igapäevast tavalist elu.

Üks paremaid meetodeid alkoholismiraviks on Minnesota programm. Läbides selle programmi omandab sõltlane võime elada täisväärtuslikku ja õnnelikku elu ilma alkoholi tarvitamata.

Alkoholism kui haigus

On olemas haigused, millest on võimalik terveks ravida ja on olemas haigused, millele pole ei ravimit ega ka ravi (näit. allergiad). Selliseks haiguseks on ka alkoholism. Alkoholismi sümptomeid ja raviprotsessi on kirjeldatud nn “Jellineki sümptomitena” juba 1960. aastal.
Üheks võimaluseks alkoholisõltuvust diagnoosida on testimine Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni testi ICD-10 alusel:
Kas teil on esinenud kolm või enam allpool olevatest nähtudest üheaegselt kuu või ka vähema aja jooksul viimase 12 kuu sees:

1. Tugev või sunnitud soov tarbida sõltuvust tekitavat ainet.
2. Tarbimise ja selle hulga üle kontrolli kaotamine, võimetus lõpetada tarbimist.
3. Võõrutusnähtude (abstinentne sündroom) teke pärast alkoholi tarvitamise lõpetamist või tarvitamise vähendamist, mis võib välja paista järgmiselt:
   3.1.  Alkoholile omase sümptomina;

   3.2. Võõrutusnähtude leevendamiseks või lihtsalt alkoholi mõju vähendamiseks tarvitatavate ravimite kasutamisel võõrutusnähtude teke või süvenemine.

4. Suurenenud on alkoholi tolerantsus, mida iseloomustab:
   4.1. Sama purjusolekutunde saavutamiseks tuleb tarbitava aine koguseid suurendada;

   4.2. Varem tekkis sama koguse juures tugevam joove.

5. Alkoholi tarvitamine muutub elu mõtteks, mida iseloomustab:
   5.1. Huvi kaotus oma varasemate huvialade vastu või loobumine osaliselt või täielikult millestki, mis ennemalt rahuldust pakkus;

   5.2. Suurem osa ajast kulub alkoholi hankimisele, selle tarvitamisele ja pohmellist väljumisele;
   5.3. Soiku on jäänud suhted ja töö.

6. Alkoholi tarbimine jätkub olenemata sellest, et selle kasutamine viib jätkuvalt hävitavatele järelmõjudele, tekkinud on depressioon, ärevushäired või muud terviseprobleemid

Need sümptomid annavad haigusest täpse pildi. Kasutades seda testi on võimalik anda hinnang iseenda ja oma lähedaste olukorrale. Samas ei ava need kriteeriumid haiguse mehhanismi, selle põhjuseid, ravimeetodeid ega ka meetodeid, kuidas seda kindlasti ravida ei tohiks.

Kindlaim viis vabaneda alkoholisõltuvusest

1. Täida alkotest
2. Kui testi läbides saad teada, et tuleb meiega ühendust võtta, siis helista või kirjuta meile
3. Lepime kokku esmakonsultatsiooni aja, hind on 60 €
4. Teraapiavõimalused:
   TASUTA
   - läbi Töötukassa rehabilitatsiooniprogrammi
   - läbi Sotsiaalkindlustusameti rehabilitatsiooniprogrammi
   - läbi ISTE projekti 
   TASULINE
   - 1050 € või 360 € kuus 3-kuuline programm MINNESOTA 3
   - 1520 € või 280 € kuus 6-kuuline programm MINNESOTA 6
   - 2290 € või 200 € kuus 12-kuuline programm MINNESOTA 12
   PAKKETTIDEST LÄHEMALT
   HINNAKIRI

   ---

Emotsionaalne elu

Peale ülalkirjeldatud probleemide muutub sõltlase emotsionaalse elu üheks osaks ka alkoholisõltuvuse pidev kaitsmine. Alkoholisõltlane ei soovi oma tegude ja sõnade eest mingitki vastutust võtta. Samas on tema sees pidevad piinad, enesesüüdistused, rahulolematus, häbi, vihkamine, mittevajalikkuse tunne ja hirm ning ta ei saa aru, et kõik need tunded on haiguse, mida ta eitab,  sümptomid.

Kõikide vahenditega püüab ta oma kiindumust kaitsta ja selle üle pole ta nõus isegi arutlema. Ta elab oma illusioonides, kus ta probleemid ja raskused pole kuidagi seotud tema kiindumusest alkoholi. Ta imestab, et miks teised võivad seda tarvitada, aga tema mitte. Ta näeb ja tunneb end ohvrina ja ümbritseb end seepärast kaasatundvate inimestega. Selleks võib olla nii lähedane inimene, töökaaslane kui ka professionaal, kes ei tea sellest haigusest midagi.

Käitumine

Et oma kimbatust varjata, käitub alkoholisõltlane nagu haige inimene. Ta kehtestab ennast, on väga nõudlik, kriitiline, eitab, isoleerib end, süüdistab teisi, valetab ja manipuleerib ning kõike seda peamiselt ainult enimihaldatud eesmärgi nimel – alkoholi kättesaamiseks e sõltuvusliku vajaduse rahuldamiseks e põgenemiseks oma elust ja reaalsest maailmast. Alkohol rahuldab kõike enda alla matvat kirge, mis on tema haige närvisüsteemi tulemus. Sõltuvuse võib aktiveerida õpitud käitumisega, mälupiltidega, närvisüsteemi või füüsilise vajadusega, sooviga ennast autasustada (dopamiini tootmiseks) ja nn “kuiva joomisega”.

Isegi kõige väiksem kogus alkoholi või ravimit aktiviseerib sõltuvuse ja mõjub sellele negatiivselt. Sõltuvuse aktiviseerumisel tunded ja organism hakkavad nõudma alkoholi. See vajadus kaob, kui inimene mõistab alkoholi hävitava toime olemust, selle mõju nii mõistusele kui ka tunnetele ja hoiab ennast teadlikult sellest võimalikult kaugele. Selleks on vajalik hea ja pikaajaline ravi, milles teadmiste ja teraapia abil õpitakse probleemi eitamisest ülesaamist ja nägema elu selle tegelikkuses.

Pärilikkus

Alkoholismi pärilikkust  on uuritud kümneid aastaid ja erinevate uuringute tulemusel on selgunud, et alkoholismi mõjutavad paljud geenid. Geenid ise ei kutsu esile haigust ja ei muuda inimest, kuid need juhivad kesknärvisüsteemi muutusi.

Analüüsides geene, mis vastutavad alkoholismi arengu eest on jõutud järeldusele, et  pärilikkuse teel saadud muteerunud geenid muudavad närvirakkude struktuuri selliselt, et need võtavad joovet tekitava aine mõju reeglipärasena st organismi normaalse seisundina.

Tänu järjepidevalt läbiviidavatele uuringutele on kindlaks tehtud, et emotsionaalse tundlikkuse tõus pärast sõltuvusaine tarbimist on närvisüsteemi poolt põhjustatud reaktsioon. Kuid millal võib öelda, et inimesel on sõltuvus alkoholi suhtes?  Kas see on juba sündides või tekib see alkoholi tarbides? Isegi kui inimesel on pärilik sõltuvushäire on selle käivitumiseks vaja tarbida alkoholi. Tarbimisprotsessi alguses ei erine sõltuvushäirega inimene mitte kuidagi nn. tavalisest inimesest, kuid tarbimise edenedes muutub ta haigus krooniliseks. 70% kroonilistest sõltlastest said juba esimest korda tarbides suure naudingu osaliseks. Tavaliselt (mõne erandiga) on neil kõigil suguvõsas sõltuvushäirega inimesi.  Pole harv juhus, et sõltuvushäire all kannatajal on olnud hea lapsepõlv ja hea positsioon ühiskonnas. Haigus ei vaata, keda valib. Haiguse üks  sümptom -  sotsiaalse staatuse halvenemine, on keemiliste ainete tarvitamise tulemus.

Haiguse geneetiline pärilikkus on tugevam kui skisofreenial või diabeedil, kuid tihtipeale arvatakse, et tegemist on tahtejõuetusega või psüühikahäirega.

Üks inimene kümnest võib haigestuda sõltuvusse olenemata sellest kas ta seda tahab või mitte ja veel 10% asuvad riskipiiril. Ülejäänud 80%-l on närvisüsteemi sellisesse olekusse viimine seotud suurte raskustega. Pole võimalik ennustada, milliste koguste tarvitamise järel ja kui kiiresti vajadus keemiliste ainete järele ületab kroonilise piiri, mida kutsutakse ka ”veele tõmmatud piiriks”.

Ületades selle piiri pole inimesel enam tagasiteed kontrollitud tarbimise juurde. Tarvitamine muutub siis sõltlasele tüüpiliseks, seda hakkab iseloomustama eitamine ja varjamine. Alkoholi tarvitamise hulga, koha ja aja üle kaob kontroll kas osaliselt või täielikult. Alkoholism põhjustab haigusele vastava ja iseloomuliku käitumise, kuid ei loo vastavaid inimesi. Tarvitamise lõpetanud inimene  ei erine teistest inimestest muu, kui oma kogemuse poolest.

Närvisüsteemi sõltuvus

Neurobioloogiline sõltuvushäire ehk keemiline sõltuvus tekib psühhotroopsete ainete pikaaegse mõju tulemusel närvisüsteemile ja selle mõju all toimuvate närvirakkude muutused muutuvad kroonilisteks ja tagasipöördumatuteks. Sellise närvisüsteemi võib pärida, kuid võib saada ka tarvitades aineid soodsas pärilikus keskkonnas. Inimese ajus on 100 miljardit närvirakku, mille üheks funktsiooniks on selliste neuromediaatorite nagu dopamiin (naudingud ja tunnustus), GABA (eesti keeles gamma-aminovõihape ehk GAVH) (rahustamine), serotoniin (tuju tõstmine) ja glutamaat (aktiviseerumine) edastamine. Närvirakkude üheks ülesandeks on närvisüsteemi ehituse kodeerimisel osalevate geenide “süütamise” ja “kustutamise” teel ainevahetuses osalemine. Psühhotroopse aine manustamisel satub aju kriitilisse seisu, sest selline aine segab neuromediaatorite normaalset tööd.

Haiguse arengu üheks kõige olulisemaks momendiks on närvirakke ümbritseva keskkonna pidev alkoholiga või mõne teise psühhotroopse ainega ületäitumine.  Inimestel, kes on pärilikult tundlikud selliste ainete suhtes, toimub haiguse kroonilise piiri ületamine kiiresti. Selleks on vaja lihtsalt raku ainevahetuses pidevat alkoholi olemasolu ja mida noorem on organism, seda kiiremini muutus toimub. Sellises olukorras peavad geenid reageerima, et organism adapteeruks ja jääks ellu. See on aga närvirakkudele pidev stressiolukord ja lõppude lõpuks see olukord muudab rakkude ehitust ja epigeneetikat sellisel moel, et närvisüsteem hakkab pidevalt alkoholi juurde nõudma. Pärast seda muutubki alkoholism krooniliseks ja inimene ei joo enam mõnu ja lõdvestumise pärast, vaid selleks, et närvisüsteem saaks oma “normaalses” olekus olla. Selline alkohoolik kutsub nii endas kui ka ümbritsevates esile depressiooni ja tujutu olemise. Iga kord kui sõltlane tarvitab kasvõi väikese koguse alkoholi aktiviseerub närvisüsteem koheselt ja hakkab seda juurde nõudma. Tsükliline alkoholism on selle üheks tüüpiliseks näiteks. Inimene võib näiteks isegi pool aastat joomata olla (nt ta peab mingil kindlal põhjusel olema kaine), kuid nagu ta ühe klaasikese võtab, nii väljub tarbimine kontrolli alt.

Aju võib ja peab täisealisena pidevalt kohanema. Neil inimestel, kellel on väiksemgi kalduvus haigestuda alkoholismi, toimub muutus “halvemas/pärilikus suunas” tänu geneetika paindlikkusele palju kiiremini kui inimestel, kellel see kalduvus puudub.

Mõeldes järelkasvule – isegi kui teil puuduvad alkoholismi geenid – tuleb meeles pidada, et suure koguse alkoholi tarvitamine enne viljastamist või raseduse ajal võib lapse genoomi muuta alkoholismi suhtes vastuvõtlikuks. Mis võib omakorda hakata tema järeltulijaid mõjutama jne. Probleemi tuleb jälgida põlvest põlve. Kuna alkoholism, narkomaania ja ravimisõltuvus on paljuski mõjutatud pärilikkusest, siis pole selle teke kellegi süü. Inimesel endal pole süüd alkoholismi ega teistesse keemilistesse sõltuvustesse haigestumisel, kuid tal on vastutus sellest terveneda.

Haiguse üldised sümptomid

Me teame, et keemiline sõltuvus on närvirakkude esmane haigestumine, kuid millised sümptomid on iseloomulikud sellele haigusele? Allpool on kirjeldatud mõningaid haigusest tekkinud probleeme, mis näitavad, et sõltuvus on haigus, mis sisaldab endas inimelu kõik külgi, ka emotsionaalset poolt.

Füüsilised probleemid:

• Tugev sõtuvuse sündroom, vajadus alkoholi järele
• Vigastused, luumurrud, lihasevenitused jms.
• Probleemid seedetraktiga, söögitoru põletikud, diabeet, vähk
• Probleemid nahaga, lööbed
• Kõrge vererõhk, südame rütmihäired, krambid, avitaminoos
• Kosmeetilised probleemid välimusega, tursed
• Närvilisus, pidev erutusseisund
• Mälu nõrgenemine ja muud ajukahjustused

Psüühhilised probleemid:

• Depressioon
• Meeleolukõikumised
• Kirg alkoholi järele (sõltuvus)
• Haiguse sümptomite eitamine
• Unetus
• Paanikahäired
• Rahutus
• Iseloomu muutumine
• Pidev erutusseisund

Sotsiaalsed probleemid:

• Ebanormaalne suhtumine lähedastesse
• Inimestega suhtlemine tugineb kulisside hoidmisele
• Otsitakse võimalust alkoholi tarbida väljaspool kodu
• Probleemid tööl, haiguslehed
• Sotsiaalsed suhted muutuvad selliseks, et oleks mugav alkoholi tarvitada (töö, sõbrad)
• Lahutus, probleemid suhetes lastega
• Materiaalsed probleemid

Hingelised probleemid:

• Hinge müümine alkoholile
• Elu pudelis
• Moraalsete väärtuste kaotamine
• Enesehaletsemine/ohvriseisund, miks keegi mind ei aita?
• Isiklike moraalinormide kokkukukkumine
• Iseenda ja oma isiksuse kaotamine

Terminoloogia

Kuritarvitaja – seda nimetust kasutatakse tarvitaja puhul, kes tarvitab alkoholi või muid keemilisi sõltuvust tekitavaid aineid rohkem kui tavaliselt normaalses sotsiaalses keskkonnas tarvitatakse.

Sõltlane (alkohoolik/narkomaan/ravimisõltlane) - inimene, kellel on krooniline närvirakkude haigestumine e neuroplastika muutus. Ta ei pea tarvitama tihti, kui alustades tarvitamist ei saa ta pidama olenemata psühhotroopse aine või ravimi poolt põhjustatud suurtest probleemidest. Psühhotroopsed ained mõjutavad sõltlast olenemata sellest, kas ta on purjus või kaine.

Krooniline (allakäinud) sõltlane -  inimene, kes on vajunud päris põhja. Ta on muutunud asotsiaalseks, ei varja enam ainete tarbimist ja tarvitab neid või nende aseaineid häbi tundmata ühiskondlikes kohtades. Sellise inimese ravimine nõuab pikka toibumisaega enne ravi alustamist. Paljud sellised inimesed kannatavad neuroloogiliste traumade käes ja nende siseorganite töö on kahjustatud.

Sõltuvushaigustega kaasneb palju teadmatust ja häbi. Automaatselt seostatakse sellega tõrjutust ja allakäiku. Tegelikkuses on allakäinud sõltlasi ainult 3-4%  sõltlaste koguarvust. Psühhotroopsete ainete ja ravimite kuritarvitajad võivad tarvitada aasta jooksul mitmeid kordi rohkem kui sõltlane, sealjuures ise sõltlaseks muutumata. Alkoholismi, narkomaaniat ja ravimisõltuvust ei saa mõõta tarvitatud koguse vaid kvaliteedi järgi. Ehk mis toimub inimesega siis, kui ta tarvitab ja mis toimub siis, kui ta ei tarvita, kuigi väga tahaks.

Ravimid

Ravimid toimivad sõltlase närvisüsteemile samamoodi nagu psühhotroopne aine ja viib kroonilise joobe tekkimiseni. Alkoholism, narkomaania ja segatarvitamine on lõppude lõpuks ikka üks ja see sama keemiline sõltuvus, sest kõik need ained mõjuvad kesknärvisüsteemile.

Keemilise sõltuvuse ravimisel ei saa me asendada näiteks alkoholi bensodiasepaamiga või opioididega kui me tahame sõltuvusest vabaneda, sest need ained annavad sama efekti kui alkoholgi.

Kainus on sõltlase jaoks kõige tähtsamaks faktoriks elukvaliteedi tõstmisel. Ravi juures on kõige olulisem, et inimene saaks informatsiooni ja teraapiat kaine peaga. Psühhotroopsetest ainetest ja ravimitest loobumine ja elukvaliteedi tõus saavutatakse parimal ja effektiivsemal moel siis, kui nõustajateks on spetsialistid, kellel endil on taastumiskogemus (sõltuvuses olnud ja sellest väljunud inimene).

Mõeldes alkoholismi, narkomaania ja ravimisõltuvuse ravile medikamentidega on kesknärvisüsteemi vabastamine sõltuvusest ainukeseks  viisiks ja tabletid siin ei aita. Kaugemas tulevikus võib appi tulla ka genoteraapia, kuid tänasel päeval sealt abi pole veel tulnud.

Ja milleks meile vaja keemilist sõltuvust toetavaid ravimeid, kui meil on sõltlast kainusele viiv hea ja kontrollitud ravimeetod juba olemas. Kaine sõltlane on südamest tänulik, et ta ei pea enam kunagi jooma.

Selleks et olla terve, et lubada oma organismil sisse lülitada oma isetervenev funktsioon, pole vaja aineid juurde manustada, vaid hoopis vähendada nende kogust ja lõpuks neist hoopis loobuda.