„Ecstasy ja amfetamiini kombinatsioon oli ideaalne peodroog.“ Noore naise elu kujunes uimastite tõttu põrguks.

Täna avaldame oma kodulehel Libertasega lähedalt seotud sõltuvusnõustaja loo. Noorest naisest, kelle pidudest kujunes ajapikku uimastisõltuvus. Millal see juhtub? Kui palju on palju ja kas on võimalik tähele panna, millal peost saab kompulsiivne vajadus ainete järele? Kuidas siis pidurit tõmmata? Loodetavasti saavad nii mõnedki teid huvitavad küsimused siin vastuse. Kuulake või vaadake ka meie äsjailmunud podcasti spotify’s või youtubis. Need 2 lugu pole omavahel seotud, küll aga on mõlemad inimesed seotud Libertasega.

Käesolev artikkel ilmus esmakordselt Tervis Plussis juunis 2024.
Artikli autoriks on Helen Serka-Sanchez

Iga sõltuvuse taga on oma lugu. Lotte* oma räägib noore naise üksindusest ja armastuse puudumisest, mille aseaineks olid narkootikumid. Kuigi temast sai süstiv narkomaan, suutis ta hoida paljude ees fassaadi tublist, endaga hakkama saavast naisest ja emast.

Lotte oli 13 aastat amfetamiinisõltlane, kaine on ta olnud viimased kaks ja pool aastat. Oma loo räägib ta anonüümselt, sest paljud, ka pikalt tema elus olnud inimesed ei tea sellest. Nende hulka kuulub Lotte tööandja, kelle juures on ta kõik need aastad töötanud. „Olen seal teinud ka arvestatava karjääriarengu,“ lisab ta. Süstiva narkomaanina oli ta aga „ühiskonna põhjakiht“, nagu ta ennast nimetab. Samal ajal ei pruukinudki igaüks seda poolt temast teada, sest ta sai eluga hakkama – käis tööl, õppis ja kasvatas last.

Narkootikume hakkas Lotte kasutama abituriendina. Esimese ecstasy/MDMA-tableti sai ta sõbralt. Selle aine kõrvale tuli kiiresti ka amfetamiin, sest nende kahe kombinatsioon on Lotte sõnul ideaalne peodroog. Kui muidu käis ta avalikes ööklubides pidutsemas, siis peagi liikus ta edasi kinnistesse klubidesse. Lotte nimetab neid narkourgasteks, kus käisid nii igapäevatarvitajad kui ka nädalavahetuseti tarvitajad.

„Peaaegu kohe kujunes mul välja sõltuvus – armastus esimesest hetkest,“ meenutab ta. Tagantjärele mõeldes teab Lotte ka selle põhjust. Tema lapse- ja nooreiga oli olnud väga üksildane, tal polnud sõpru ega grupikuuluvust. Ecstasy aga tekitab just armastus- ja kuuluvustunde. „Mulle tundus, et mind võeti esimest korda elus kuskil vastu, ja ma ei suutnud sellele „ei“ öelda. Sellel on suur osa selles, miks ma nii kiiresti põhja langesin.“

Varakult iseseisvaks

Lotte lapsepõlv oli keeruline. Ema põgenes koos temaga kodust, kui Lotte oli väike. „Minu isa oli vägivaldne alkohoolik. Olin esimeses klassis käinud kaks nädalat, kui mu ema sepitses põgenemisplaane. Järgmised neli aastat rändasime mööda Eestit, kuni emal kestis kohtuprotsess lahutuse ja hooldusõiguse saamiseks,“ räägib naine. Ta ei mäleta enam, mitmes koolis ta selle aja jooksul õppida jõudis. Iga kord, kui isa ema-tütre asukoha teada sai, pidid nad kolima. „Kodu meil ei olnud. Tihtipeale ööbisime inimeste juures, kellele ema tegi kodutöid,“ meenutab Lotte.

Lõpuks leidsid nad koha, kuhu sai püsivamalt elama jääda. Lotte kergendus oli paraku ajutine. Uues koolis hakati teda kiusama. Kuna tüdruk oli neljanda klassini järjest koole vahetanud, ei osanud ta teiste lastega suhteid luua ja hoida. Nii ei võetudki Lottet kusagil omaks.

Ka emal oli keeruline uues kohas jalgu alla saada, sest võõrana ei võetud teda tööle. Siis otsustas ema Soome kolida, et seal tööd otsida. Lotte ema elab seal tänini. Toona 12 -13aastane Lotte aga emaga kaasa minna ei tahtnud ja jäi üksi maha. Ema asemel hoidis tal pilku peal kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja. Mingit tüli Lotte ei tekitanud ja käis kohusetundlikult koolis. Vaid korra pidid sotsiaaltöötajad tema kodu uksele koputama – teismeline tüdruk oli jäänud raskelt haigeks, kuid perearstile helistada ei julgenud. „Ta oli nii kuri,“ meenub praegu Lottele. Tol korral toimetati ta kopsupõletikuga haiglasse.

Mõned aastad hiljem kolis Lotte Tallinnasse, kus alustas üheksandat klassi lootusega vabaneda koolikiusust. Paraku ei võetud ka uues koolis teda omaks ja kiusamine jätkus. Lohutust leidist ta narkootikumidest ja kinnistes klubides pidutsemisest.

Vaid luu ja nahk

Ecstasy- ja amfetamiinisõltuvus arenes aastaga nii kaugele, et Lotte tarvitas uimasteid igal nädalavahetusel. Nutika tüdrukuna teadis ta, et ecstasy kasutamise ja hommikuni tantsimise tõttu võib keha üle kuumeneda ja vedelikupuudus tekkida. See võib lõppeda südame seiskumisega. Riski maandamiseks oli ta varem vererõhumõõtja abil jälginud oma pulssi ja vererõhku, et teada, millised on need normaalolekus. Alguses kandis ta vererõhuaparaati ka klubis käies kaasas.

Praegu pole Lotte välimusest näha ühtki märki aastaid kestnud vintsutustest. Ta on 30. eluaastates intelligentne, kaunis ja sihvakas naine. Tavaliselt jätab nii pikalt kestev ja intensiivne uimastite tarvitamine välimusele jäljed. Kümme aastat tagasi oli see kindlasti märgatav. „Minu näost oli näha, et olen sõltlane. Kõik kondid olid väljas, see oli päris õudne vaatepilt,“ sõnab ta. Ta oli tugevas alakaalus – oma normaalkaalust 20 kilo kergem. Peale mõnda peoööd astus Lotte kaalule, et näha, kas lõpuks on käes 45 kilo.

Pidutsemisega käisid kaasas ka juhusuhted ja Lottest sai meestele kerge saak. „Ma olin nii katki, otsisin armastust. Oli aegu, mil läksin igal õhtul kellegagi kaasa. Alati ei olnudki põhjuseks seks, aga jutud läksid ikkagi liikvele,“ räägib ta.

Noores eas narkootikumide tarbimine võib tekitada organismile pöördumatut kahju. Eriti ohus on aju. Mälu ning mõtlemis- ja õppimisvõimega seotud osade areng pidurdub. Lottel oli õnne – pikaaegne sõltuvus pole tema tervist tuntavalt mõjutanud. Spirituaalse inimesena usub ta, et tal on olnud tugevad kaitseinglid, kes on teda hullemast hoidnud. „Olen ülitänulik, et kogu selle jama ja enesehävingu juures jäi mu elutahe alles.“

Elukaaslane õpetas süstima

Esimesed kaks aastat tarvitas Lotte narkootikume suu kaudu ja enamasti vaid nädalavahetustel. Pöördepunktiks sai suhe narkodiileriga, kellega koos elades hakkas ta uimasteid tarvitama iga päev. Mehel oli prestiižne töökoht IT-firmas, kuid õhtul müüs ta narkootikume. Esialgu ei teadnud Lotte ka seda, et tegemist on süstiva narkomaaniga.

Mees hakkas Lottele ergutavat amfetamiini tööle kaasa andma, kus Lotte segas seda kohvi sisse. „Tõesti läks tööpäev libedamalt,“ tunnistab Lotte. Mitu kuud hiljem ühe peo käigus tuli välja, et mees süstib amfetamiini. „Ta haipis selle nii üles. Mina olin noor ja rumal, tema üle 30aastane mees. Kui kõrghariduse ja hea töökohaga inimene ütleb mulle, et see on hea, siis ma usun teda.“ Ecstasy mõju all lasi Lotte end ära rääkida ja ka endale amfetamiini süstida. „See on kõige idiootsem otsus, mis ma oma elus teinud olen.“ Siis oli Lotte vaid 19-aastane.

Alguses ei süstinud Lotte ennast ise, seda tegi tema eest elukaaslane. Amfetamiini süstis ta hommikuti ja lõuna ajal tööl, kuhu mees selleks ajaks kohale tuli. Peale Lotte oli mees süstimist „tutvustanud“ ka nende kahele teisele sõbrale, mõlemad jäid väga kiiresti tugevasse sõltuvusse. „Õnneks tulid nad sellest ka kuigivõrd kiirelt välja. Me ei räägi siin kuudest, vaid ikka aastatest,“ täpsustab Lotte. Ta ise ei oska öelda põhjust, miks tema elukaaslane süstimist peale surus. Ilmselt võis selleks olla plaan endale kindel klientuur tekitada.

Korteriraha eest narkootikume

Raha eest, mis Lotte oma sõltuvusele on kulutanud, võiks isegi praeguste hindadega kuskile Tallinna „mägedesse“ korraliku korteri osta. Gramm amfetamiini maksab nüüd sama palju kui kümme aastat tagasi – 20 eurot. Süstitav kogus on väga individuaalne. Kui Lotte tollane elukaaslane süstis 0,1 grammi korraga mõni kord päevas, siis Lotte ise vajas kaifi saamiseks rohkem.

Lõpuks pandi paari tavapärane narkootikumidega varustaja vangi, ent asendaja leiti kiiresti. Uus diiler oli samuti süstiv narkomaan, kuid tema tarvitatavad kogused olid suured – pool grammi korraga. Mees soovitas ka Lottel parema kaifi saamiseks suurema koguse süstida. „Kui enne oli võib-olla mingi tagasitee, siis pärast seda enam mitte. Ma olin müüdud,“ meenutab ta aega, kui narkootikumidest sai elu mõte.

Kunagi ei teadnud, mis veeni läks

„See kraam võib sisaldada igasugust jama. Ma ei teadnud kunagi, mida tegelikult endale veeni lükkan. Aga himu tarvitada oli lihtsalt nii suur,“ tunnistab Lotte. Talle meenub juhus, kui tarvitatud amfetamiin tegi haigeks – tekkisid kerge palavik, külmetusnähud, liigesevalud. Ega see kedagi tagasi ei hoidnud, halba kraami kasutati seni, kuni saadi uus.

Kord haises amfetamiin nagu autotöökoda. „Ehtne rõve tavoti- või mootoriõlihais, mis on räpastes töökodades. Ei huvitanud – ikka tegime.“ Süstimiseks segatakse amfetamiinipulbrit veega. Alati see aga ei segunenud hästi. Lottele meenub, kuidas ükskord muutus segu liimitaoliseks massiks. Vedelaks läks see ainult tulikuumas vees, kuumana seda ka süstiti. Tegelikult peab süstimiseks kasutatav vesi olema külm, vastasel juhul võib see kahjustada veresooni. Praegu Lotte enam ennast samas olukorras ette ei kujutaks. „See on väga rõve. Täna sellele mõeldes ajab see mul südame pahaks.

Lotte tavapärane päevane doos oli 1–1,5 grammi amfetamiini. Paljuski olenes see sellest, kui palju tal raha oli. Kõige vähem tarvitas ta päevas 20 euro eest. Palgapäeval oli esimene asi narkootikumide ostmine, selleks tuli vahel ka kiirlaenu võtta või emalt raha küsida. Samas tunnistab Lotte, et kogu sõltuvuse ajal ei pidanud ta kunagi suurt kitsikust kannatama. Peale raha oli tal alati olemas ka kindel kodu. Ema küll uuris, miks tütrel on pidevalt raha juurde vaja, kuid sõltuvusest sai ta teada alles lõpus, kui Lotte hakkas sellest välja rabelema.

Tänu uimastisõltuvusele jäid unistused täitmata

Ükskõik kui korralikuks peab tarvitaja oma elu ja käitumist, tema isiksus muutub. Otsused ei ole kunagi ratsionaalsed ega hästi läbi mõeldud. „Mingi hetk mõtlesin, et olen hulluks läinud. Samas ei arvanud ma kunagi, et asi on tarvitamises,“ kirjeldab Lotte võimetust näha oma probleemide tegelikku põhjust. Selleks ajaks oli tal uus elukaaslane. Tema oli fentanüülisõltlane. Suhtes oli palju vaimset vägivalda, mida Lotte pidas enda süüks. Ta mäletab, kuidas tualetipõrandal põlvitades mehelt pärast järjekordset tüli andeks palus. „Milline alandus,“ mõtleb ta nüüd. Et aru saada oma tunnetest ja sellest, mis päriselt toimub, hakkas Lotte päevikut pidama.

Lotte näitab mõnda päevikusissekannet. Need on kirjutatud ilusa, hästi loetava käekirjaga. Esimene sissekanne on tehtud 2012. aasta mais. Ta kirjeldab igapäevaseid emotsioone: pidev tühjusetunne, tuimus ja paranoia. „Selleks ajaks olin aineid tarvitanud umbes kolm aastat, iga päev olin süstinud kaks aastat,“ selgitab ta. Kogu elu keerles selle ümber, kust ja kui palju ta aineid saab. „Kurb on see, et siis polnudki muud midagi kirja panna, kui see, kui palju tarvitasin ja kas oli hea kraam või mitte. Nüüd on elu täiesti teistsugune.“

Pärast sõltuvusest vabanemist on Lotte täitnud oma aja hobide, reisimise, matkamise ja lapsega koos olemisega. Kõik nädalavahetused on tal ette planeeritud. See oli hästi oluline just sõltuvusest vabanemise alguses, et mitte mõelda narkootikumidele. Nii leidis ta ka matkaklubi, kellega koos nädalvahetuseti looduses käia.

Eriti kahju on Lottel sellest, et üks kõige olulisem teismeea unistus jäi tal sõltuvuse pärast täitmata. Lotte oleks tahtnud elada natuke aega välismaal nagu teisedki noored – töötada kuskil Austraalias farmis või korjata Hispaanias apelsine. See tuli talle meelde ühel Poola reisil, kui ta istus aknal ja kurvastas kallimaga tülitsemise pärast. Selleks ajaks oli Lotte 26aastane ja tal oli laps. Praegu ta küll reisib, kuid need ei ole pikad eemalolekud. Selle asemel paneb Lotte raha lapse jaoks kõrvale, et üks päev, kui poeg peaks seda tahtma, saaks ta minna välismaale. Sedasi täituks ka ema unistus.

Viimane kotitäis uimastit kadus jõkke

Sõltuvusest vabanemise teekond kestis kuus aastat. Lotte proovis kõike – vahepeal kolis ka Tallinnast ära maamajja, mille ta oli ostnud pärast isalt päranduseks saadud korteri müümist. Maja oli nii halvas seisus, et tegelikult polnud võimalik seal talvel elada. Lotte seda siiski tegi. „Ühel ööl ärkasin selle peale üles, et tuul vihises toas. Nii külm oli, mis sest, et magasime lapsega kolme teki all,“ mäletab ta. Praeguseks on ta selle maja maha müünud, kuid kahetseb siiani selle ostmist. „Mul oleks muidu olnud kaks korterit Tallinnas. Nüüd enam selle rahaga midagi osta ei saaks.“

Elus hakkasid prioriteedid tasapisi mujale nihkuma – ta maksis ära oma võlad ja pani raha kõrvale. Samal ajal mõlkus endiselt iga päev peas mõte, millal võiks endale uimasteid lubada ja kus on järgmine pidu. Teadmine, et sõltuvusest tuleb vabaneda, tekitas meeleheidet. „Tegin endaga täiesti hullumeelse kokkuleppe. Otsustasin, et kui ma sõltuvusest lahti ei saa, siis tapan end ära. Mul oli täpne plaan, kuidas fentanüüli üledoos võtta,“ räägib ta.

Elutahe oli naisel siiski nii suur, et seda plaani kunagi vaja ei läinud. Tuge andsid uued sõbrad, kes on tänini tema elus. „Nad seisid mu kõrval, kui mul oli vaja viimast lüket, et sellest jamast välja rabeleda. Ma olen neile iga päev tänulik – see hoiab mind vist kõige rohkem tagasi kukkumise eest. Seda, mis mul praegu on, ei vahetaks ma kunagi oma endise elu vastu.“

Oma viimase paki amfetamiini viskas Lotte Keila-Joal jõkke. Ühelt peolt tagasi Tallinnasse sõites sai talle selgeks, et kui ta tahab hoida oma elus tähtsaid sõpru, siis peab ta uimastitest loobuma. „Sõitsin 160ga, sest kartsin, et mõtlen ümber. Nutsin samal ajal nii kõvasti, et silmad olid pisaratest udused ja ma ei näinudki teed,“ kirjeldab ta saatuslikku hetke. Narkootikumid olid tema elus nii olulised, et ta ei osanudki ilma nendeta elada. Koos sõbrannaga rebiti valge pulbriga kotid lahti ja kallati sisu jõkke. „Seal oli kraami mitmesaja euro eest, aga ma ei tahtnud seda müüa, kellelegi anda ega koju viia,“ selgitab ta, miks otsustati kõik lihtsalt ära visata.

Kuigi narkootikumid peaaegu hävitasid ta elu, on naine selle kogemuse eest siiski ka tänulik. „See on õpetanud mind hindama seda, mis mul praegu olemas on. Lisaks näen ma elu hoopis teise nurga alt, paljud seda teha ei oska.“

Täna  tegutseb Lotte sõltuvusnõustajana Libertase vaimse tervise keskuses.

Kui oled otsustanud uimastitest loobuda võid leida infot ja abi meie kodulehelt libertas.ee või tervise arengu instituudi veebilehelt narko.ee.

Helistades lühinumbril 1747 saab saab tuge eesti ja vene keeles ööpäev läbi.

Tasuta abi saab ka anonüümsete narkomaanide tugirühmadest Tallinnas, Tartus ja Narvas.

Libertase Vaimse Tervise Keskuses on abi tasuline. Vt. hinnakirja siin.