Eelarvamused tõrjuvad alkohoolikuid abi otsima
Artikkel on avaldatud 24 märtsil 2017 “Õhtulehes”
Tekst: Katrin Helend-Aaviku
Sügavalt on juurdunud kuvand, et alkohoolik võib olla ainult pargipingil või põõsa all tühjade pudelite keskel järjekordset peatäit väljamagav räpane inimvare ja et vägijookidega liialdaja on oma hädas ise süüdi, sest tal pole piisavalt tahtejõudu. Need arusaamad takistavad aga abivajajaid oma haigusele abi leidmast.
“Suur osa abivajajatest on tegelikult enesega toimetulevad ja tööl käivad inimesed. Nad võiksid saada abi, aga ühiskonnas juurdunud eelarvamuste tõttu nad kas eitavad või peidavad oma häda,” räägib Tallinna ülikooli lektor Esta Kaal. Tema sõnul osa potentsiaalsetest abivajajatest eitab oma haigust, sest ei samasta end rahva seas normiks kujunenud alkohooliku kuvandiga. Kui ikka iga päev poe nurga taga pundunud näo ja räämas välimusega ei joo, siis pole põhjust muretseda.
Teine osa aga Kaalu sõnul küll tunnistab oma alkoholilembust, aga ei julge murest perearstiga rääkida, sest kardab, et haigusloosse tehakse vastav märge ja nad võivad kaotada oma töö. Paljudel puudub ka usk, et sõltlast on ülepea võimalik ravida.
“Ka tervishoiutöötajad ei jaksa nendega tegelda, sest neil on palju tagasilangusi. Perearstid märkavad alkoholiprobleemi enamasti alles siis, kui on juba tõsine maksahaigus, millele muud meditsiinilist põhjendust ei ole ja nad ei taha kulutada oma aega selle häire raviks,” ütleb Kaal, tuginedes tervishoiutöötajate ja võimalike alkoholi liigtarvitajate seas korraldatud uuringule.
Kaalu sõnul on ohumärk see, et napsitajaist 57 protsenti nõustus väitega, et 2–3 korda nädalas paar pudelit kangemat jooki pruukiv inimene ei ole veel liigtarvitaja. Halb on ka see, et 48 protsenti vastanutest nõustus väitega, et liigne alkoholijookide tarvitamine pole ohtlik seni, kui inimene saab pereringis ja töökohal hakkama. 60 protsenti ei osanud öelda, kuidas saaks üldse hinnata, kas nad joovad liiga palju.
Tervise Arengu Instituudi mittenakkushaiguste ennetamise osakonna juhataja Anneli Sammel andis mõista, et need protsendid on murettekitavad, kui arvestada seda, et alkoholism on krooniline ajuhaigus, mille ravitulemused on seda paremad, mida varem inimene abi otsib. Teadmiseks – alkoholijookide tarvitamise riskitaset saab mõõta perearsti või pereõe juures audit-testiga. Testi saab teha ka veebiaadressil alkoinfo.ee.
Tervise Arengu Instituudi projektijuht Triin Ülesoo sõnas, et eestlaste sissejuurdunud kuvandid sisendavad alkoholi küüsis olevale inimesele, et ta ongi luuser, keda enam keegi aidata ei saa. “Nad peaksid aga tundma end väärika inimesena, kes on võimeline midagi ette võtma. Kui inimene jääb üksi, süvendab see depressiooni, mis omakorda paneb rohkem jooma,” arvab Ülesoo.
