“Tagantjärele ma näen, et juba siis jäin ma alkoholi konksu otsa. Ma olin muidu hirmu täis poisijõmpsikas, aga joomine andis mulle vabaduse,” ütleb Kalle. Ta korraldas toona sõpradega koos diskorina kultuurimajas pidusid ja tegi bändi. Selle juurde kuulus aga alati vein või viin. Ta õppis selgeks, et tema mõõt on veerand pudelit viina ja sellest pidas ta kinni. Esialgu.

“Mida kuradit ma siin teen!” 

“Esimest korda sain aru, et midagi on valesti, enne TIPi esimese kursuse lõppu, kui ees oli sõjaväkke minek. See oli täiesti taltsutamatu joomine. Me kõik jõime,” meenutab mees. Sõjaväest tagasi tulles sai joomine uuesti hoo sisse.

“Suvest kuni talveni välja käis üks ohjeldamatu pidu. Aga ma ei näinud toona, et see võiks probleem olla. See kuulus elu juurde. Mu vanematel oli ilus maakodu, käisime seal lärmamas ja möllamas ning tegime igasuguseid trikke,” räägib Kalle, et tagasi vaadates teab ta, et püüdis tollal joomisega teda painavaid hirme lahustada. Hirme, mis on tänapäeva edule suunatud ühiskonnas tavalised – et ta ei ole piisavalt tubli, võimekas, julge, enesekindel.

“Ma küll mõistsin, et minuga on midagi lahti, aga siis ma mõtlesin, et kõik teised on ju samasugused. Nii mulle vähemalt tundus. Sõltuvus on nagu klaasiga kiiver peas. See, mida sealt välja näed, on väändunud. Sõltlase jaoks on pilt kogu aeg nihkes, olenemata sellest, kas ta on hetkel purjus või mitte.”

Kõrgkool jäi Kallel lõpetamata, kogu ta elu veeres tasapisi allamäge, kuigi tema enda arvates läks kõik õiges suunas. “Alkohoolikule omaselt tõmbasin kõik asjad käima, aga jätsin siis need sinnapaika. Sõltuvus läks aina suuremaks ja hakkas juba tuntavalt mu elu segama,” ütleb mees, kes oli selleks ajaks loonud ka pere, aga isegi tütre sünd ei pidurdanud allakäiku. Sõltuvus oli saanud ta juba täiesti enda kontrolli alla.

“Ega nainegi algul taibanud, et mul on sõltuvus. Ma ju ise ka ei andnud tollal endale aru, et ma omadega juba nii metsas olen!” ütleb Kalle. Ühel hetkel hakkas ta märkama, et valetab igal sammul. “See on sõltlastele väga iseloomulik – nagu paralleelreaalsuses elamine.”

1992. aastaks, kui eestlased juubeldasid taasiseseisvumise üle, oli Kalle maha joonud kõik: oma pere, sõbrad, suhted, töö. “Olin oma eluga nii kaugele jõudnud, et pesitsesin eramajas, kus elasid stripparid. Olin kogu aeg laksu all. Lihtsalt ei suutnud seda elu, mida tollal elasin, kaine peaga elada.”

Kuni ühel varahommikul leidis Kalle end Tallinnas Kolde tänavalt prügikasti kõrvalt. “Ma ei lamanud seal maas, vaid nõjatusin vastu aeda ja mul lõi justkui pildi ette – ma olen prügikasti kõrval! Mida kuradit ma siin teen! Kuskilt tuli teadmine, et nüüd on kõik – midagi peab muutuma,” jutustab mees, et oma tolleaegsesse elukohta ta enam tagasi läinud. Istus hoopis bussi ja sõitis maamajja, kus tegi remonti, aitas naabreid ja püsis teadlikult alkoholist eemal.

Klientide raha läks viina peale 

“Paar kuud suutsin kaine olla. See oli sinnamaani mu elu kõige pikem periood ilma alkoholita,” räägib mees, et see ajutine põgenemine sõltuvusele veel piiri ei pannud.

“Alkohooliku elus ei ole sellist aega, kui ta on kaine, kuigi nii võib näida. Tal on vaid joomise ootus, joomine ja kaineks saamine. Ja uuesti otsast peale. Kõik alkohoolikud on proovinud sadu kordi joomist maha jätta. Mina püüdsin seda vähemalt viiskümmend korda. Sel hetkel ma uskusingi, et jätan maha. Aga midagi ei tulnud välja. Ainult omal jõul ei saa hakkama. Selleks, et sõltuvusest vabaneda, peab väga palju endaga tööd tegema. Iga päev,” ütleb Kalle. Tookord ta seda ei teadnud.

“Kui sügisel maalt tagasi linna tulin, komistasin vana tuttava otsa, kes mind enda juurde tööle kutsus. Suutsin end paari aastaga üles töötada. Neli aastat balansseerisin piiri peal – tarvitasin küll alkoholi, aga mitte nii palju, et ei saaks oma elu ja tööga hakkama,” ütleb mees, et ka perega õnnestus suhted korda saada.

“Ja siis tuli kogu hullus tagasi. Alkohoolikule on omane, et ta teeb pööraseid otsuseid. Nii ka mina – võtsin tohutult laene ja vahetasin kalleid kortereid, liisisin autosid. Praegu tean, et see, et ma end finantsiliselt nii hullu seisu kerisin, pidi tõenäoliselt juhtuma selleks, et ma lõpuks jõuaksin põhja. Mind oli vaja maha murda, et saaksin sõltuvusest vabaneda.”

90ndate aastate lõpul ületasid Kalle kohustused mäekõrguselt tema sissetulekud. Selle asemel, et neid lahendada, hakkas ta alkohoolikule omaselt taas muresid viinapudelisse uputama. “Mul oli toona väike reklaamifirma. Ma tegelikult jõin klientide raha maha,” julgeb Kalle nüüd oma vana mina tegusid tunnistada. Suurem osa on nüüdseks tagasi makstud, aga siiani on ka klattimist. “Mul on kahju, et ma inimestega nii halvasti käitusin ja ma tahan vabandada nende kõigi ees, kellele ma ei ole seda veel silmast silma öelnud.”

Kalle adus tookord taas, et midagi on temaga lahti. Aga mis nimelt, ei saanud ta ikka veel aru. “Tundsin, et mind on saadetud maailma selleks, et karistada inimesi, kellega ma kokku puutun. Ma ei mõistnud ikka veel, et põhjuseks oli minu sõltuvus. Ühel hetkel ma ei saanud aru, miks teised suudavad minna hommikul tööle, aga mina lähen jooma.”

Kallele öeldi, et ta on vastik tahtejõuetu tolgus.

“See on täiesti vale, sest kui alkohoolikul ei ole sentigi raha, aga tal on vaja jook kätte saada, on ta kõige tahtejõulisem inimene maailmas. Ta on sel hetkel nagu kettaheidet sooritav Gerd Kanter – väga kontsentreeritud.”

Kannapööre sõna otseses mõttes 

Seekord läks Kalle abi saamiseks psühhiaatri juurde. “Seal kuulsin, et mu olukord pole üldse hull – mul on ju kaks autot ja korter, ma ei vedele prügikasti kõrval. Neil, kes ei ole sõltlane olnud, kes ei tunneta seda, on väga raske alkohoolikut aidata. Käisin ka posijate juures. Aga nad lähtuvad sellest, et inimene peab ennast kokku võtma ja oma eluga edasi minema. Kuna alkoholism on haigus, siis alkohoolikul paraku seda võimalust pole.”

Psühhiaater andis Kallele toona küll retseptiravimi, mis pidi joomatungi maha võtma, aga… Kalle võttis tableti sisse ja jõi edasi. “Ka antidepressante võtsin mitu aastat, ise samal ajal edasi juues. Ma olen joonud erinevat moodi – olen olnud selline joodik, kes võttis igal õhtul natuke, et magama jääda, olen olnud ka viis päeva kadunud ja lõpp oli juba nii, et ma ei tahtnud enam ühelgi hommikul kaineks saada – andke ainult peale. Joomine oli kunagi ainuke rõõm maailmas.”

Kõige viimasesse staadiumi, kus juuakse end nii oimetuks, et isegi alkohol enam mingit mõnu ega rõõmu anna, Kalle ei jõudnud. Üks autosõit 14 aastat tagasi tõi ta lõpuks mõistusele.

“Jõime sõbra tuttava köögis viina ja see jäi minu jaoks viimaseks. Sõitsin pärast seda ühe pikema sõidu rahvast täis autoga ja ma ei mäletanud sellest hiljem midagi. Kuidas või miks mind rooli lasti, ma ei tea. Eks nad olid ise samasugused. Tõusin üles tundmatus kohas ja alles siis jõudis mulle kõik kohale,” räägib Kalle. Järgmisel hommikul läks ta Wismarisse arsti jutule, märkas ooteruumis anonüümsete alkohoolikute telefoninumbrit ja helistas autoga koju sõites.

“Mulle öeldi, et kümne minuti pärast on koosolek, tule siia. Tegin Suur-Ameerika tänaval käsipiduriga kannapöörde. See oligi mu elu kannapööre,” ütleb Kalle, et sellest hetkest pole ta enam tilkagi kangemat kraami suhu võtnud. Praegu aitab ta teisi sõltlasi.

“Ma olen tänulik oma minevikule ja ma ei karda, mida tulevik toob. Kümme aastat tagasi hüppasin pea ees vette ja hakkasin tegelema kogemusnõustamisega, alates eelmisest aastast juba ametlikult.” Ta usub, et sõltlast saab aidata kõige paremini ainult see, kes on ka ise sama tee läbi käinud ja oskab näha sõltuvusele omaseid märke, mis isegi pereliikmetele võivad jääda varjatuks.

“Kui ma täna võtaksin pitsi viina, siis sellest võib-olla ei juhtuks midagi. Aga kui võtaksin kaks pitsi… Sõbrad on öelnud – sa oled juba nii kaua kaine olnud, mis see siis ära ei ole, lähme teeme ühed pitsid. Ma olen öelnud, et kui võtate kasti viina, siis tulen. Minu kogused on sellised. Ma ei saaks enne pidama,” märgib ta, et alkohoolik jääb alkohoolikuks kogu eluks ja ainus viis end sõltuvusest eemal hoida, on mitte tilkagi alkoholi juua.

“Alkoholisõltuvuse põhjus võib olla kas liigse joomise tagajärg või geneetiline. Minu puhul on tegemist teise variandiga. Aga millal ja kuidas see kellelgi tekib ja kust läheb piir liigjoomise ja alkoholisõltuvuse vahel, ei suuda praegu keegi öelda,” lausub Kalle. Neil, kes joovad, aga pole veel sõltuvusse sattunud, piisab sellest, kui teha sporti ja muuta oma eluviise, sõltlasel seda varianti ei ole.

Mida saaks teha sõltlase lähedased?

“Alkohooliku elu tuleb teha nii raskeks kui vähegi võimalik, et ta ise hakkaks aru saama, et asjad on halvasti. Naine saab oma alkohoolikust mehe kodust välja visata. Jah, see tundub julm, aga muidu haigestub ta ise kaassõltuvusse ja vaid nii hakkab sõltlane tilkhaaval aru saama, et tal on probleem. Kui ta sellest aru saab ja läheb abi otsima, peab aga pere teda igati toetama,” vastab Kalle.

• Ükski naine ei saa armastusega oma alkoholisõltlasest meest päästa. Jah, see võib juhtuda, aga kestab ainult aasta või kaks. On alkohoolikuid, kes on mitu aastat kained olnud mingi eesmärgi nimel.
• Keegi ei tea, kust läheb lihtsalt alkoholi tarbimise ja sõltuvuse piir. Ühel hetkel on see, kes tihti joob, alkohoolik. Ja sealt tagasiteed ei ole.
• Peres, kus elatakse aastaid alkohoolikuga koos, ei ole mitte keegi enam terve.
• Alkohoolik põhjendab oma joomist sellega, et naine on loll või laps karjub või ülemus nõuab palju. Ta eitab oma probleemi viimase võimaluseni – pooltõdedest valedeni.
• Sõltlasel, kes suudab olla mõni aeg joomata, tekib eufooria – ma saan hakkama! Tühjagi! Kui ta endale ei tunnista, et on alkohoolik ja endaga iga päev tööd tegema ei hakka, kukub ta peagi samasse kohta, kuhu enne pooleli jäi. Isegi veel hullemasse.
• Alkoholisõltuvusega inimene on väga madala enesehinnanguga. Ta võib väljapoole näidata, et on suur tegija, aga tegelikult mitte. Madala enesehinnangu puhul tahab inimene teisi madalamaks lükata ja end ülespoole upitada. Ka manipuleerimine on eranditult kõigile sõltlastele omane.