Seal piisab kokaiini saamiseks vaid klahvile vajutamisest – ning igaüks võib uimastit manustada nii palju kui soovib. Tagajärgi on lihtne ette kujutada: üksteise järel langetakse uimastisõltuvusse ning lõpuks on terve seltskond pilves. Muud toimetused ununevad, lapsed jäetakse unarusse, sotsiaalsed suhted murenevad, isegi söömine ei huvita enam. Kõik mõtted keerlevad vaid kõugi ümber.

Ent ometi on selles erinevusi: isegi siis, kui kõik on kaifis, toimib ühiskondlik hierarhia. Sotsiaalselt nõrgemad sirutavad kiiremini ja sagedamini käe uimasti poole, taluvad selle toimet kehvemini ning juhul kui uimastiga varustamises esineb tõrkeid, himustavad nad mõnuainet tugevamalt kui “ülemkihi” liikmed. Tõsi, ka “eliit” langeb uimasti ohvriks, kuid antud grupi puhul ei tule selle hävitav jõud nii selgelt välja kui sotsiaalselt nõrgemate juures.

Õnneks võtsid uimastiuurija Michael A. Naderi kaifieksperimendist osa vaid makaagid. Wake Forest University farmakoloog uuris seega oma laboris üpris lihtsat sotsiaalset hierarhiat. Seda üllatavam oli aga tõik, et isegi ahvikarja puhul sõltub sõltuvuse kujunemine sotsiaalsest staatusest.

See tulemus, millest äsja kirjutas erialaajakiri JAMA (Journal of the American Medical Association – toim), on näide nüüdisaegsest uimastiuuringust, mille värsked tulemused muudavad meie arusaamist sõltuvushäiretest: üha enam mõistetakse, et sõltuvuse tekkes pole süüdi üksnes spetsiifiline toimeaine, vaid ka paljud muud faktorid. Mõnikord saab sõltuvuse kujunemisel otsustavaks sotsiaalne staatus, mõnikord geenid või varasemad elukogemused. Muuhulgas sõltub uimastite mõju ka lihtsalt välistest faktoritest: Vietnami sõjas proovisid pea pooled USA sõdurid heroiini. Kahekümnel protsendil kujunes füüsiline sõltuvus, pärast kojutulekut jäi aga “nõela otsa” vaid üks protsent meestest.

Sellised vaatlustulemused on – koos moodsate aju-uuringutega – pannud teadlased asju põhjaliku ümber hindama: “uimastisõltuvust” ei peeta enam iseloomunõrkuseks (nagu usuti veel 20 aasta eest) ega keha vältimatuks reaktsiooniks spetsiifilisele ainele (nagu väitsid loodusteaduslikult mõtlevad meedikud). Uimastisõltuvus on pigem õpiprotsessi tulemus, mis on ühtlasi ka ühiskonna peegelpilt. Sõltuvuse kujunemine ei olene üksnes inimese psüühikast ega elukogemustest, vaid ka tema sotsiaalsetest suhetest, stressiga toimetulekust ning ühe või teise uimasti sotsiaalsest aktsepteeritavusest.

Sõltuvus kui klaverimäng

“Sõltuvust harjutatakse reeglipäraselt – nagu klaverimängugi,” ütleb Heidelbergi ülikooli sõltuvusuurija Falk Kiefer, “olgugi et on palju põhjusi, mille tulemusel individuaalsest vastuvõtlikkusest kujuneb tõeline sõltuvus.” Kiefer, kes on ühtaegu ka Mannheimi sõltuvushäirete kliiniku peaarst, on kokku puutunud kõikvõimalike uimastisõltuvuse vormidega. Tema klientide hulka kuulub alkohoolikuid, ravimisõltlasi ja narkomaane, aga ka söögisõltlasi ja kurikuulsaid õnnemängijaid. Ükskõik kui erinevad need sõltuvused ka poleks, näeb Kiefer neil kõigil ühesugust põhimustrit: “Himu muutub ajus üha kõikehõlmavamaks ning see muudab kehalist mõnusüsteemi, nii et sõltlane ei leia sõltuvuse nõiaringist enam mingit väljapääsu.”

Eriline tabu ümbritseb seejuures üht aktsepteeritumat uimastit – alkoholi. “Saksamaa sõltuvushäirete abisüsteem ei jõua pea 90 protsendini alkoholisõltlastest,” ütleb Kiefer, “olgugi et 70 protsenti neist läheb arsti juurde alkoholismist põhjustatud tüsistustega, nagu kõrgvererõhutõbi või gastriit.” Ilmselt ei söanda isegi perearstid alkohoolikutega nende tõvest rääkida. Ning kui avalikkus räägib uimastitest, siis on tähelepanu keskpunktis tavaliselt ikka illegaalsed ained (heroiin, kokaiin jms). Kuid mis on Saksamaa 1326 narkosurma aastas võrreldes 40 000 inimesega, kes hinnanguliselt surevad alkoholismi ja selle tagajärgedesse?

Aloholism on kui kahe näoga Janus: ühest küljest on tegu närvimürgiga, teisalt tähendab see ka lõõgastust ja seltskondlikkust. See aitab pidudel hoogu saada ja annab inspiratsiooni. Ent kust jookseb piir kasuliku ja ohtliku tarbimise vahel?

Ametlikud andmed pakuvad vaid üldistavat pilti, sest need ei arvesta individuaalseid erinevusi. Ja alkohol toimib eri inimeste puhul erinevalt: üks jääb ainuüksi ühest õllest purju, teine ei tunne ka pärast kolmandat õlut veel mitte midagi.

Just nii kõlabki sõltuvushäirete nüüdisaegse uurimise esimene reegel: iga inimene on kordumatu. Sama individuaalne on ka tema tee sõltuvusse.

Mõned on ainuüksi geneetilistel põhjustel eriti haavatavad. Kellele on osaks langenud õnnetus sündida alkohoolikust vanemate perre, selle risk jääda ise alkoholismi küüsi on kolm kuni neli korda suurem kui teistel. Ohus on ka nn eriti kõva kandmisega tüübid, keda seni peeti eriti tugevateks. “See, kes võib igaühe laua alla juua, on ise ohus,” ütleb Andreas Klein, kes on Berliini Charité psühhiaatria- ja psühhoteraapiakliiniku juhataja. Sest see, kes oma kehaehituse tõttu peab vähem pohmelusega võitlema, harjub uimastiga kergemini – ning libiseb ka lihtsamini sõltuvusse.

Keskkond määrab

Sama tähtsaks kui individuaalset haavatavust peavad uurijad keskkonda. Kas, millal ja kui sageli keegi käe uimastite järele sirutab, sõltub võimalustest, stressiga toimetulekust ja ühiskondlikest asjaoludest. Seda saab hästi tõestada loomkatsetega: rotid, keda peetakse üksinda puuris, kus neil on valida puhta joogivee ning lahjendatud morfiinikokteili vahel, tarvitavad 20 korda enam morfiini kui nende liigikaaslased, kes elavad koos teiste rottidega puuris, kus on mänguasju ja palju jooksuruumi. Selle katse põhjal järeldas Kanada psühholoog Bruce Alexander juba 1980. aastatel: “Inimestest saavad uimastisõltlased, kui nad oma olukorra tõttu langetavad sellise otsuse.”

Seejuures on määrav tähendus just sõnal “otsus”. Välise survega ei saa kellestki sõltlast teha. Sest – ning see on uimastiuurijate teine reegel – sõltuvuse kujunemine eeldab vabatahtlikku (või vabatahtlikuna näivat) otsust uimasteid tarbida. Vaid nii suudab uimasti hakata ajus seostuma millegi positiivsega, mis sunnib end ikka ja jälle tarbima.

Sama ilmneb valupatsientide puhul: need, kes manustavad doseerimisaparaadi abil endale ise morfiini, satuvad sagedamini sõltuvusse kui need, kellele manustab ainet arst. Ning kes soovib loomkatses tekitada sõltuvust võimalikult paljudel rottidel, see peaks pakkuma neile valikut võimalikult paljude eri alkoholilahuste vahel. Ka laborirottide puhul peab paika tõik: ainult vaba valik on tee, mis viib sõltuvusvangi.

Seda paradoksaalset fenomeni saab selgitada neurobioloogia abiga ning see juhatab meid mõnukeskuse juurde. James Olds ja Peter Milnder näitasid juba aastal 1954, kui drastiliselt see keskaju piirkond võib meie käitumist mõjutada: nad paigutasid katserottide ajju peened elektroodid, nii et rotid võisid teatud hooba kasutades ise oma aju mõnukeskust stimuleerida, ning loomad ei teinud peale hoova vajutamise enam midagi muud – kuni lõpliku kurnatuseni.

See pole mingi ime. Aju mõnukeskuse ülesanne on hinnata ühe või teise kogemuse nauditavust. Lihtsustatult öeldes hindab mõnukeskus positiivselt kõiki üleelamisi, mis keskust aktiveerivad – head sööki, sˇokolaadi, kohtumisi toredate inimestega, muusikat, seksi. Kõik need kogemused salvestatakse mällu “soovitavatena” ning seega tekib õppimisefekt: positiivse laenguga kogemusi soovime korrata, negatiivseid vältida. Mõnukeskuseta ei suudaks ükski loom elada. See käib isegi ümarussi Caenorhabditis elegans’i kohta. Kui millimeetripikkuse ussikese (vähesed) mõnuneuronid välja lülitada, roomab ta oma lemmikroast – bakteritombust – lihtsalt mööda.

Kui söök ja seks ei paku rõõmu

Selle põhjal järeldasid uurijad kiiresti, et uimastite abil saab mõnukeskust samamoodi aktiveerida kui elektroodidega. Mõnuaineid saab kvalifitseerida selle järgi, kui tugevalt nad seda ajupiirkonda mõjutavad. “Kokaiin aktiveerib mõnukeskust 20 korda tugevamalt kui meeldiv kohtumine inimestega,” ütleb Berliini narkoloog Eckard Roediger, “ning see ei ole meie teraapilisele tööle just abiks.”

Ning kui inimene – olgu siis frustratsioonist, stressist või valikute puudumisel – sirutab pidevalt kätt sõltuvusttekitava aine poole, hakkab toimima kolmas reegel: uimasti farmakoloogiline toime muudab aju. Uimastitarbimine lööb segamini virgatsaine dopamiini transporterid, mis võimendavad positiivse laenguga närviimpulsse. Regulaarse uimastitarbimise tõttu tekib mõnukeskuses dopamiini reeglipärane üleküllus. Sellel omakorda on kaks vastandlikku tagajärge. Ühest küljest pärsib see dopamiini tootmist organismi enda poolt. Normaalsed ahvatlused (söömine, seks, inimsuhted) tekitavad ajus üha vähem iha – selle asemel ootab organism uimastikaifi väljastpoolt. Teisest küljest tugevdab sage uimastitarbimine neid neuronaalseid transmittereid, mis on seotud uimastitest saadava mõnuga. Seega suureneb nende “lülitite” hulk, mis dopamiinisignaale vastu võtavad.

Lõppkokkuvõttes tähendab see, et aju harjub uimastitega ning muutub ühtlasi nendele vastuvõtlikumaks. “See on nagu tuttava häälega, mida me suudame eristada isegi tervest koorist,” selgitab Falk Kiefer. “Täpselt samamoodi filtreerib sõltlane oma ümbruskonnast tungiga seotud ahvatlusi ning keskendub neile.” Kui selles staadiumis uimastitest loobuda, reageerib aju vastupandamatu ihaga. Samal ajal – ja see on eriti fataalne – on aju mõnukeskus nüristunud “normaalsete” tungide suhtes, mis ahvatlevad terveid inimesi. Sõltlasele pakub rahuldust vaid uimasti. Ning siin sulgubki sõltuvuse nõiaring. Nüüd tuleb mängu reegel number neli: kui sõltlane jõuab sõltuvuse selle staadiumini, kaotavad tähtsuse asjaolud, mille tõttu sõltuvus tekkis. Sõltuvusringist saab protsess, mida vallandab vaid uimasti ning mis end ise alal hoiab.

Arstide jaoks on see teadmine äärmiselt heidutav. “Isegi kui me suudame määrata psühhosotsiaalsed faktorid, mis on sõltuvuse kujunemisele kaasa aidanud, ja neid ravida, ei vii see pahatihti veel sõltuvuse kadumiseni,” selgitab Kiefer. Närvimürk on muutnud sõltlase mõtlemist ja tundeid.

Sõltuvusravis tuleb patsient seega esmalt võõrutada füüsilisest sõltuvusest – alkoholismi puhul võib see kesta kuni neli nädalat, heroiinisõltlaste puhul võib aga õnnestuda ka paari päevaga. Sõltuvuse kõige salakavalam omadus on aga see, et aju mõnukeskus pole salvestanud üksnes aine toimet, vaid ka sellega kaasnevad muud asjaolud.

Sedagi võib tõendada loomkatsete najal: kui harjutada rotte heroiiniga ning seejärel manustada neile (nende harjumuspärases puuris) topeltannus, siis 30 protsenti neist sureb. Kui aga rotid panna võõrasse puuri, sureb selle “laksu” all koguni 60 protsenti. Seega, harjumuspärases uimastikeskkonnas on organism juba harjumuspäraseks närvimürgiks valmis.

Inimeste puhul võib ahvatluseks olla juba kas või pilguheit lemmikkõrtsi või kokkusaamine vanade sõpradega, kellega koos uimasteid tarbiti. Seega pole just kuigi palju kasu sellest, kui uimastisõltlane võõrutatakse ainest kliinikuseinte vahel. Lisaks sellele peavad sõltlased õppima oma elu muutma.

Seega on uimastisõltuvuse uurimine üks pikk eksituste lugu. Ühe või teise “imeravi” avastamise järgne eufooria ei kesta kunagi kaua. Nii peeti Zybani-nimelist arstimit mõnda aega ideaalseks vahendiks nikotiinisõltuvuse raviks – ent seda vaid niikaua, kuni ravimiuuringud olid ilustatud ja kõrvaltoimed polnud veel ilmsiks tulnud. Ka alkoholismiravimid, nagu Naltrexon või Acamprosat, pole osutunud kõikvõimsaks. Tõsi, need küll aitavad mõningatel inimestel alkoholile ei öelda – teistele ei avalda aga mingit mõju.

Kuue aasta eest lootis Tübingeni sõltuvusuurija Jochen Wolffgramm, et suudab leida võimaluse sõltuvusmälu kustutamiseks. Ta oli rottide peal tõestanud, et nende uimastijanu saab välja lülitada, kui manustada uimastit neile pidevalt, mitte aga “präänikuna”. Nii ei salvestunud uimasti rottide mõnukeskuses enam millegi positiivsena – ehk teisisõnu, nõiaring kadus. Saksamaa teadusministeerium ja meedia olid vaimustuses. Sellele järgnes aga kainenemine: inimeste puhul selline ravi ei toimi. Pärast paljusid läbikukkumisi saatis Wolffgramm uurimisgrupi laiali ning hakkas tegelema muude teemadega. Inimeste sõltuvusmälu toimib teisiti kui rottide oma.

Kas vaba tahe on olemas?

Kui peab paika väide, et sõltuvust õpitakse samamoodi nagu klaverimängu, järeldub siit seegi, et sellest ei saada kunagi päris vabaks. “Inimene võib asjaga tegelemisest loobuda,” ütleb Kiefer, “ent õpitud käitumisviisi juurde saab alati tagasi pöörduda.” Seega ei peeta tagasilööke ravis enam – erinevalt varasemast ajast – läbikukkumiseks, vaid vältimatuteks komistuskivideks uue käitumise õppimise teel. See, kuidas asi igal üksikjuhtumil õnnestub, on äärmiselt individuaalne. “Üks ütleb: kui te räägite minuga mu lapsepõlvest, siis sirutan käe kohe tagasi uimastite järele. Seevastu teine vajab just nimelt intensiivset psühhoteraapiat,” teatab Kiecher. Näib, et kõige edukam on psühhoteraapia ja uimastisõltuvust vähendavate medikamentide kombinatsioon. Kui abikäe ulatavad ka lähedased ja kolleegid, on enamikul juhtudest võit samahästi kui käes.

Kuid on tähtis, et selle arusaamani ei jõuaks üksnes patsient ja terapeut, vaid ka ühiskond. Uus arusaam uimastisõltuvusest on, et esmast ravi ja sellele järgnevat taastusravi ei saa enam eristada. Uimastisõltuvus ei ole midagi enamat ega vähemat kui krooniline haigus, mis muudab aju ning millest ei parane ulatusliku ravita.

Lõpuks tõstatab sõltuvus ka küsimuse, mille üle aju-uurijad ja filosoofid on seni vaid abstraktselt arutlenud: kas inimesel on vaba tahe? Kahtlemata on narkoloogide patsientidel tahe. Ent pärast aastatepikkust uimastitarbimist on see kõike muud kui vaba.

Artikkel ilmub ajalehe Die Zeit ja Ulrich Schnabeli loal. Esmakordselt ilmus see 18.5. ajalehes Die Zeit.