Tee läbi enese oleks õigem. See mõte, et kirjutada sellest tuli päeval mil sain aru, et midagi on valesti. Tegelikult see tunne on olnud juba umbes aasta.

Öeldakse, et inimesed peavad läbi elama mingeid asju muidu sa elus edasi ei jõua, asju mis on halvad. Mina seda nii ei arva, usun alati et me oleme siin selles elus selleks et õnnelik olla. See on lihtsalt minu arvamus ja ei oska mõelda teisiti ja seetõttu ilmselt ei suuda leppida asjadega..

Vahel mõtlen, et olen võibolla see ülitundlik inimene kes võtab nii halva kui hea liiga südamesse. Ei arva, et teised inimesed seda ei tee kuid mina elan seda kuidagi liiga läbi kõike. Mõnikord arvan, et see on seotud lapsepõlvega. Mul ju ei olnud isa kes minuga tegeleks ja meid oli peres neli last ning kindlasti ei saanud ma seda tähelepanu ja õpetust mida oleksin soovinud. Mõnikord süüdistan ennast selles et ei olnud piisavalt hea.

Ma pole olnud piisavalt hea laps, elulaaslane, sõber, õde, töökaaslane. Süüdistan väga palju ennast selles kõiges ja tundub et elu lihtsalt kaob. Lihtsalt iga päev on raisku läinud kuna ma pole õnnelik. Jah mu elukaaslane ütleb mulle iga päev et palun jookse mu eest, põgene! Teine hetk ütleb et hoolib minust ja armastab mind. Suhte alguses tuntsin seda kuid nüüd on vastupidi. Teda pole minu jaoks olemas. Ma ei ütle et olen ise ideaalne.. lihtsalt tunnen et teda ei ole mu kõrval mitte kunagi. Ta teeb enda asju, on kadunud. Ma ei tea millega ta tegeleb ning olen see ülitundlik kes elab seda läbi. Sellest ei saa keegi aru miks ma selline olen. Miks kontrollin ja tahan asju teada. Mõni ütleb et olen hull ja mõni et ei oska käituda. Jah ma ei oska oma emotsioone ega tundeid väljendada, aga mulle ei ole seda keegi õpetanud ka.
Nüüd siis 31.aastasena olen hakanud abi otsima. Abi otsima nii ravimitest , psühiaatritelt kui psüholoogidelt. Nemad ju peaksid teadma ja oskavad ehk aidata. Psühiaatri vastuvõtul küsitakse kohe muidugi et milles probleem. Selgitan siis.. mul on hüsteeria hood jah ma olen hüsteerias peaaegu iga päev. Sel hetkel ei anna ma endale aru mida teen. Lõhun asju, teen endale viga ning oma elukaaslasele. Kindlasti kahetsen seda kõike hiljem kuid sellel hetkel tahan et ta aru saaks kuidas ta mulle haiget teeb. Hiljem muidugi vabandan. Aga see kordub igal õhtul ja sellele järgeb nutmine kogu öö ning tööle peab minema paistes silmadega. Vabandused selleks muidugi et ma ei maganud hästi. Ja nii kuu aega järjest kuni otsustan abi otsida. Alustasin perearstist kes kirjutas mulle kohe antidepressandid ja xanaxid ning ongi natuke rahulikum olla kuid koguaeg on meeletu uni. Seejärel küsin kas saaks xanaxeid juurde vastatakse mulle et ei aitab! Rohkem me sulle rahusteid  ei kirjuta, oled nendest depressioonis ja nüüd võtad antidepressante kuni neist üle saad.

Okei.. aga hüsteeriahood jätkuvad. Iga päevaga tundub et kõik läheb hullemaks. Seejärel pöördun psühiaatri poole ja palun abi. Kõigepealt saadeti mind alkoholi ravile kuna  mu elukaaslane väitis et joon veini. Kohe olin alkohoolik ja sellest tingitult need hüsteeriahood. Seejärel saadeti mind ühte programmi kus tegeletakse selliste probleemidega. Esimesel päeval kui sinna läksin öeldi, et oi tüdruk sul pole alkoholi probleem vaid muus on asi. Seejärel saadeti psühiaatriasse kus kuulati mind ära. Pandi kõik kirja ja kirjutati antidepressandid uued ning xanaxid. Järgmine aeg oli kuu aja pärast. Kui sinna läksin uuriti kas on muutusi, siis ei olnud. Samuti palusin juurde xanaxeid kuna tundus et see on ainuke ravim mis mind rahulikumaks teeb ja millega pinged unustan kasvõi mõneks tunniks. Seejärel öeldi et see on tõesti viimane kord kui xanaxid kuna hakkan nendest sōltuvusse jääma.

Tekkis küsimus, miks need mulle kirjutati. Sellele ma ilmselt vastust ei tea. Edasi oli raske kuna oligi vajadus nende järgi ja ei osanud muud teha kui elukaaslaselt küsida. Tema sai neid enda arstilt ning sõpradelt-Järelikult sõltlane. Ja ilmselt mina ka nüüd, tundsin et igapäeva elu ilma nende rohtudeta on närviline ning pingeid täis. Niisiis sai minust sõltlane. Olin sõltlane rohtudest mida kirjutas mulle arst. Tunnen väga suurt kurbust kuna olen alati selliste asjade vastane olnud. Edasi suunas psühiaater mind psüholoogi juurde ja mainis et kui ravi ei toimi määrame uue?! Mis see tähendab? Kangemad v täiesti uued rohud?! Olen segaduses.. kuna kodus toetab mind elukaaslane kes on ise sõltlane kes käib ravil olen tõesti segaduses. Ei oska nõu küsida ja siis pusin üksi. Üritan hakkama saada oma elukaaslase sõltuvusega, samal ajal üritada aru saada mis ravi mulle parim oleks ning mis oleks õigem kas süüa tablette või kõik see läbi elada.

Jälgige meid ka sotsiaalmedias:
RSS
Follow by Email
Facebook0
Facebook
Google+0
Google+
https://libertas.ee/2018/06/13/depressioon-mis-viis-mind-soltuvuseni/